Oleme taas jõudnud aega, mil enamus meie lugejaist meenutab dramaatilist põgenemist üle Läänemere 61 aastat tagasi, septembris 1944.
„Masendava massina valgus Läänemere rannikule ajaloosündmustest tagakiusatud ja kõigist hüljatud vaene eesti rahvas — rahvas, kes oli mitte millestki püsiva tööga ja krobeliste kätega üles ehitanud oma riigi, võidelnud ennastsalgavalt oma olemasolu ja vabaduse eest ning lõpuks — kaotanud,“ kirjutas Karl Arro 20. septembril 1952 ajalehe Vaba Eestlane juhtkirjas, kui võõrsil oli elatud vaid kaheksa aastat.
September on iseenesest kurvavõitu kuu, nagu ühes laulus öeldakse: „Septembrikuu on varastanud suvelaulud suust...“
1944. aasta mihklikuu oli aga eriti ängistav neile, kes pidid kodumaalt lahkuma viimasel hetkel, just enne raudse eesriide langemist. Põgenike hinged olid tulvil muret ja valu. Maha tuli jätta kõik, mis oli olnud armas, hinnaline ja tähtis.
Kõigest sellest on väga palju kirjutatud, neid traagilisi sündmusi meenutatud ja mitmeti vaetud, aga et valu on alati põlisem kui üürikest aega kestev rõõm, on need mälestused kõigil ikka veel elavalt meeles. September on väliseestlastele emotsioonide ja ajas tagasirändamise kuu. Kodumaalt lahkumist meenutatakse tänavugi siinsetes eesti kirikutes, organisatsioonides, koolides ja kodudes.
Pagulased oleksid võinud ju halama jäädagi ja, käed rüpes, kaotatud kodumaad taga nutma. Aga see pole eestlastele omane. Kohanemisraskutele ja kitsale majanduslikule olukorrale vaatamata pöörati algusest peale suurt tähelepanu rahvuslike ideaalide säilitamisele. Eestluse lõket on kodumaast kaugel hoitud põlevana möödunud 61 aasta jooksul. Oma panust selles teavad ja oskavad hinnata ainult asjaosalised ise.
Möödunud nädalal Torontos viibinud Eesti Televisiooni esindajad olid siiralt üllatunud, kuivõrd elujõuline siinne eestlus veel praegugi on. Muutunud olud ja meie kahanev ühiskond seavad oma juhtide ette mitmeid keerulisi probleeme: kuidas täita kõiki ametikohti; kust leida vahendeid ja võimalusi sujuvaks tegevuseks; kuidas panna noori eesti keelt rääkima jne, jne. Need on küll tõsised mured, aga mitte kõige tähtsamad. Oluline on, et 61 aastat hiljem, kui uued põlvkonnad on peale kasvanud, püsib (välis)eestlus võõrsil edasi.
Tänaseks on kõik muutunud, taasiseseisvunud Eesti on juba parajasse rüblikuikka jõudnud. See on võimaldanud paljudel väliseestlastel kodumaale elama asuda. Aga enamus kunagistest põgenikest on oma uuele asukohamaale truuks jäänud. 61 aastat hiljem elatakse ikka veel mitmetel praktilistel põhjustel ja kaalutlustel välisriikides, et siin võimetekohaselt oma missiooni täita ja eestlust propageerida. Ja see on oluline, sest isegi sisaliku libisemine üle kivi või liblika tiiva sahin jätab ajapikku kusagile oma jälje.
61 aastat hiljem — ikka võõrsil (7)
Eestlased Kanadas | 16 Sep 2005 | EPEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
" Kuna sa räägid anastajatest, siis ilmselt ei meeldi sulle ka see, et võim on Eestimaal eesti soost meeste ja naiste käes."
Ka Juudas oli teatavasti juudi rahva soost , mis ei takistanud tal tegemast seda mida ta tegi . Seepärast pole rahvus mingi aususe , isamaalisuse argument . Samas tunnen teistest rahvustest Eestisse assimileerunud inimesi , kes oleksid enamusele eestlastele eestluse etaloniks .
Mis puutub aga võimuanastajatesse , siis rahvas pole neile midagi võlgu . Mingisugune edu on pigem riiki koguva seltskonna kiuste , mitte nende teene .
Ka Juudas oli teatavasti juudi rahva soost , mis ei takistanud tal tegemast seda mida ta tegi . Seepärast pole rahvus mingi aususe , isamaalisuse argument . Samas tunnen teistest rahvustest Eestisse assimileerunud inimesi , kes oleksid enamusele eestlastele eestluse etaloniks .
Mis puutub aga võimuanastajatesse , siis rahvas pole neile midagi võlgu . Mingisugune edu on pigem riiki koguva seltskonna kiuste , mitte nende teene .
Sinu jutt, mulk, on väga huvitav, eriti kui sa "praegustest võimuanastajatest" räägid. Eesti on üks vabama majandusega kapitalistlikumaid riike ja millist alternatiivset ajaloolist mälu sa siin silmas pead, jääb natuke ...khm... arusaamatuks. Kuna sa räägid anastajatest, siis ilmselt ei meeldi sulle ka see, et võim on Eestimaal eesti soost meeste ja naiste käes.
Muidu viimases lauses on sul palju õiget ja arusaadavat. Tõepoolest on võimude ja valitseva "parema rahva" vahetumine Eesti territooriumil lubanud iga uue aja alguses eelmise kohta vale kõrvale ka tõtt rääkida.
Muidu viimases lauses on sul palju õiget ja arusaadavat. Tõepoolest on võimude ja valitseva "parema rahva" vahetumine Eesti territooriumil lubanud iga uue aja alguses eelmise kohta vale kõrvale ka tõtt rääkida.
MIlles näen välismaal elavate eestlaste suurimat teenet Eesti riikluse ees on see , et ilma nende ajaloolise mäluta joonistataks ajalugu juba hoopis teiste värvidega kodumaal ümber . Vaevalt me tunneksime oma ajalugu siis sellisena nagu nüüd , sest surve teistsuguse järele on praeguste võimuanastajate poolt väga suur .
Ja mida rohkem ja mitmekülgsem on tegeliku ajaloo käsitlus erinevates meediavormides , seda raskem on huvigruppidel ajalugu meelevaldselt ümber kirjutada .
Ja mida rohkem ja mitmekülgsem on tegeliku ajaloo käsitlus erinevates meediavormides , seda raskem on huvigruppidel ajalugu meelevaldselt ümber kirjutada .
Eestlased Kanadas
TRENDING
