Oleme taas jõudnud aega, mil enamus meie lugejaist meenutab dramaatilist põgenemist üle Läänemere 61 aastat tagasi, septembris 1944.

„Masendava massina valgus Läänemere rannikule ajaloosündmustest tagakiusatud ja kõigist hüljatud vaene eesti rahvas — rahvas, kes oli mitte millestki püsiva tööga ja krobeliste kätega üles ehitanud oma riigi, võidelnud ennastsalgavalt oma olemasolu ja vabaduse eest ning lõpuks — kaotanud,“ kirjutas Karl Arro 20. septembril 1952 ajalehe Vaba Eestlane juhtkirjas, kui võõrsil oli elatud vaid kaheksa aastat.

September on iseenesest kurvavõitu kuu, nagu ühes laulus öeldakse: „Septembrikuu on varastanud suvelaulud suust...“

1944. aasta mihklikuu oli aga eriti ängistav neile, kes pidid kodumaalt lahkuma viimasel hetkel, just enne raudse eesriide langemist. Põgenike hinged olid tulvil muret ja valu. Maha tuli jätta kõik, mis oli olnud armas, hinnaline ja tähtis.

Kõigest sellest on väga palju kirjutatud, neid traagilisi sündmusi meenutatud ja mitmeti vaetud, aga et valu on alati põlisem kui üürikest aega kestev rõõm, on need mälestused kõigil ikka veel elavalt meeles. September on väliseestlastele emotsioonide ja ajas tagasirändamise kuu. Kodumaalt lahkumist meenutatakse tänavugi siinsetes eesti kirikutes, organisatsioonides, koolides ja kodudes.

Pagulased oleksid võinud ju halama jäädagi ja, käed rüpes, kaotatud kodumaad taga nutma. Aga see pole eestlastele omane. Kohanemisraskutele ja kitsale majanduslikule olukorrale vaatamata pöörati algusest peale suurt tähelepanu rahvuslike ideaalide säilitamisele. Eestluse lõket on kodumaast kaugel hoitud põlevana möödunud 61 aasta jooksul. Oma panust selles teavad ja oskavad hinnata ainult asjaosalised ise.

Möödunud nädalal Torontos viibinud Eesti Televisiooni esindajad olid siiralt üllatunud, kuivõrd elujõuline siinne eestlus veel praegugi on. Muutunud olud ja meie kahanev ühiskond seavad oma juhtide ette mitmeid keerulisi probleeme: kuidas täita kõiki ametikohti; kust leida vahendeid ja võimalusi sujuvaks tegevuseks; kuidas panna noori eesti keelt rääkima jne, jne. Need on küll tõsised mured, aga mitte kõige tähtsamad. Oluline on, et 61 aastat hiljem, kui uued põlvkonnad on peale kasvanud, püsib (välis)eestlus võõrsil edasi.

Tänaseks on kõik muutunud, taasiseseisvunud Eesti on juba parajasse rüblikuikka jõudnud. See on võimaldanud paljudel väliseestlastel kodumaale elama asuda. Aga enamus kunagistest põgenikest on oma uuele asukohamaale truuks jäänud. 61 aastat hiljem elatakse ikka veel mitmetel praktilistel põhjustel ja kaalutlustel välisriikides, et siin võimetekohaselt oma missiooni täita ja eestlust propageerida. Ja see on oluline, sest isegi sisaliku libisemine üle kivi või liblika tiiva sahin jätab ajapikku kusagile oma jälje.

Märkmed: