6. juunil kogunesid tuhanded veteranid, nende omaksed, külalised ja mitmed riigipead Prantsusmaale, Omaha Beachi lähedal asuvale Colleville-sur-Meri surnuaiale tähistama legendaarse D-päeva ehk Normandia dessandi 65. aastapäeva. Sellel kalmistul puhkab oma viimast und üle 9000 sõjamehe.
6. juuni 1944 ehk D-Day oli päev, mil toimus II maailmasõja otsustavamaid operatsioone – Normandia dessant, mille käigus tungis 150.000 Briti, Ameerika ja Kanada sõdurit üle La Manche’i väina Prantsusmaa rannikule. Järgnenud lahingud panid aluse natsi-Saksamaa ülemvõimu kukutamisele Euroopas ja Prantsusmaa vabastamisele okupatsioonist.
Liitlasvägede dessant Normandiale oli sõjaajaloo üks meeleheitlikumaid ja silmapaistvamaid operatsioone. NSVLi juht Jossif Stalin oli oma liitlastele USA president Rooseveltile ja Briti peaminister Churchillile hakanud teise rinde avamise ideega Loode-Euroopas peale käima juba 1942. a. Tollal polnud aga ei Ameerika, Kanada ega Briti väed selleks valmis. Kuid üha enam süvenes veendumus, et Hitleri võimutsemisele saab teha lõpu üksnes meredessandiga okupeeritud Prantsusmaale üle La Manche’i väina.
80-kilomeetrisel rannaribal paikneva viie tugiala vallutamiseks olid liitlased koondanud hiigelarmaada – ligi 2000 suuremat laeva, ca 12.000 sõjalennukit (sakslaste käsutuses oli kogu Prantsusmaal vaid umbes 170 lahingulennukit). Esimese dessandipäeva jooksul maabus merelt ja õhust Normandia rannikule üle 150.000 Ameerika, Briti ja Kanada sõduri.Tegemist oli hästi koordineeritud massioperatsiooniga.
6. juuni hommikul meritsi Gold, Juno ja Sword Beachile saabunud britid ja kanadalased said sakslaste vastupanust kergelt jagu, samamoodi ameeriklased Utah’s. Kuid Omaha Beachil randunud ameeriklased leidsid eest tugevaima sakslaste rannikudiviisi – 352. Sellest verisest maabumisest saab aimu Steven Spielbergi filmi „Reamees Ryani päästmine“ põhjal.
(Ei tea, kas kogemata või meelega nimetas Suurbritannia peaminister Gordon Brown mälestustsremoonial peetud kõnes seda paika Obama Beach’iks. Võib-olla ajendatuna soovist avaldada mõju seal viibinud USA presidendile Barack Obamale?)
Sakslased osutasid Normandias vihast vastupanu. Näiteks kulus liitlastel ühe olulisema liiklussõlme Caeni linna vallutamiseks planeeritust 33 päeva kauem.
Kuni juuli lõpuni käisid Normandia rannikuribal rängad lahingud üha enam täiendust saavate liitlasvägede ning üha enam verest tühjaks jooksvate Saksa üksuste vahel. Siis murdsid aga liitlasväed Wehrmachti kaitsest läbi ning nende tuhanded tankid valgusid süda-Prantsusmaa tasandikele. 22. augustil mürisesid kolm esimest kindral Charles de Gaulle’i Vaba Prantsusmaa üksustesse kuuluvat liitlaste soomusmasinat juba Pariisi raekoja ette.
6. juunil 2009 ei meenutanud miski tollaste jubedate võitluste tallermaad, kui tuhanded USA lippudega ehitud valged ristid välja arvata. Liiv, männid, rahulik sinine meri, lehvivad lipud, punased vaibad … Kohal olid riigipead – Kanada peaminister Stephen Harper, USA president Barack Obama, Suurbritannia peaminister Gordon Brown ja Prantsuse president Nicolas Sarkozy, aga ka Briti kuningliku perekonna esindaja – prints Charles. Peeti emotsionaalseid ja mõjuvaid kõnesid, austati veterane, asetati pärgasid, vaadati lennukite ülelendu, kuulati suurtüki kogupauke ja lihtsalt vaikiti …
Natside lõplik lüüasaamine Prantsusmaal signaliseeris Euroopale ja maailmale II maailmasõja ja Hitleri rezhiimi lõpu lähenemist.
Paljudes Euroopa riikides kõlas see aga pahaendelise häiresireenina, mis andis märku N. Liidu võimalikust okupatsiooniohust ja süngest tulevikust. Nii on D-päeva tähendus idaeurooplaste, eriti ka meie, eestlaste jaoks kahesugune.
65 aastat Normandia dessandist
Eestlased Kanadas | 12 Jun 2009 | Eesti Elu
Eestlased Kanadas
TRENDING
