Juku Pärn - Canberras
65 aastat põgenemisest 1944
Teine maailmasõda hävitas miljonite inimeste elu, paljude elutöö, sundis tuhandeid sõjatandrile, teisi jätma maha oma perekonna, töö, kodu ja varanduse – minu, minust vanemate ja nooremate saatust. Mälestusi katab iga aastaga tihenev uduloor ja mälestuste piirjooned hakkavad juba tuhmuma. Need, kes kodumaale jäid, tegid eestlusele suurima teene, kuid pidid selle eest palju aastaid kurjuse impeeriumis (Evil Empire) elama. Tuhanded küüditati Siberisse, kus paljud surid nälja, külma ja haiguste tagajärjel.
Euroopa demokraatlikud vabariigid: Eesti, Läti, Leedu ja teised Kesk-Euroopa rahvad kannatasid ligi viiskümmend aastat nõukogude inimese viletsat elu. Need eestlased, kes põgenesid, ka nende elutee polnud kerge - nende põgenikuteele jäid maha ristideta hauad – paljud puhkavad merepõhjas. Need õnnelikud, kes põgenesid ja pääsesid eluga, need tegid vabas, demokraatlikus maailmas 45 aaastat kommunismivastast selgitustööd, kuni Nõukogude Liit oli sunnitud end varjama inimlikuma maski taha. Seetõttu kõik endised demokraatlikud riigid vabanesid bolshevismist.
Meenutame poliitilisi sündmusi Esimese maailmasõja ajal ja pärast sõda, mis lõpuks viisid inimkonna järgmisse suurde sõtta ja paljusid kodumaalt põgenema. 1917 algas Venemaal revolutsioon ja kodusõda juut-bolševikkudega - bolševikud võitsid sõja. Nõukogude Liit (NL) - totalitaarne diktatuur, mis Karl Marxi utoopilise filosoofia esimese faasi kohaselt hävitas oma vastaseid, samuti ka oletatavaid vastaseid.
Eesti Vabadussõjas (1918-1920) eestlased ja bolševikud võitlesid kaks aastat. Eestlased võitsid sõja ja 2.2.1920 sõlmiti Eesti/Vene Rahuleping Tartus. Rahvaste Liit 1919 - RL töötas kollektiivse kaitsekontseptsiooni põhimõttel. Eesti Vabariik, julgeoleku ajel, ühines Rahvaste Liiduga 1921. Juba 1.12.1924 venelaste agendid Tallinnas korraldasid mässu ja tahtsid EV valitsust väevõimuga üle võtta - mäss ei õnnestunud. Mõlemal poolel oli surnuid ja haavatuid.
Rahvaste Liidu esimene demoraliseeriv test oli aastal 1931, kui militaristlik Jaapan okupeeris Mandžuuria. 1933 - Saksamaal valiti riigikantsleriks Hitler. Hitler lahkus Rahvaste Liidust 1934 ja hakkas kohe sõja vastu ette valmistama. Hädaoht Euroopas suurenes. Nõukogude Liidu välisminister Maxim Litvinov oli suur silmakirjatseja ja oli kollektiivse kaitse pooldaja - ta näiliselt muutis Nõukogude Liidu maailma vallutamise kava (Communist International). Et kollektiivset kaitsevõimet suurendada, võeti totalitaarne Nõukogude Liit kergeusklikult Rahvaste Liidu liikmeks. Rahvaste Liidu kollektiivne kaitsekontseptsioon sai järgmise raske löögi oktoobris 1935, kui kolmas totalitaarne riik Itaalia oma moodsate lennukite, relvade ja sõjagaasiga ründas Abessiinia keisrit Negus Negestid. Rahvaste Liit polnud võimeline sõda vältima. Kommunism, fašism, natsism ja militarism ähvardasid demokraatlikku maailma. Euroopa demokraatlikud suurriigid, mõjukamad Rahvaste Liidu liikmed olid ideoloogilistes, välis- ja sisepoliitilistes raskustes. Üksmeele puudus (Böömimaa anastamine, Müncheni konverents jne) lausa kutsus totalitaarset, militaristlikku vastaspoolt relvastuma ja kallaletungile.
23.8.1939 Nõukogude Liidu ja Saksamaa välisministrid Molotov ja Ribbentrop kirjutasid alla salakokkuleppele, mille alusel Nõukogude Liit ja Saksamaa jagasid Euroopat. Hiljem selgus, et Balti riigid olid salapakti alusel ettenähtud Stalinile. Kaks päeva hiljem, 25.8.39 Inglismaa ja Poola kirjutasid alla omavahelisele abistamispaktile - Teine maailmasõda oli lähemal, kui seda võis arvata. Hitler ründas Poolamaad 1.9.1939. Inglismaa, Prantsusmaa, Austraalia ja Uus-Meremaa kuulutasid sõja 3.9.1939. Algas II maailmasõda. Paar päeva hiljem, 5.9.1939 Ameerika keeldus sekkumast välismaa Euroopa agressioonidesse ja kuulutas end neutraalseks. Kanada kuulutas sõja Saksamaale 10.9.1939 ja sellega algasid merelahingud Atlandil.
17.9.1939 Stalin läks Molotov/Ribbentrop salapakti alusel temale ettenähtud osa saama ja ründas poolakaid idast. Sõbrad, Hitler ja Stalin, olid üksmeelselt ametis Poola riigi omavahel jagamisega. Juba 29.9.39 natsid ja bolševikud olid vallutanud Poolamaa ja saksa/vene väejuhid õnnitlesid vastastikuse käesurvega. Kaks ainuvalitsejat Hitler ja Stalin päästsid valla suurima sõja inimkonna ajaloos. Hitler ja Stalin on mõlemad võrdsed sõjasüüdlased, sõjakurjategijad.
28. 9.1939 - Nõukogude Liidu sõjalise ähvarduse survel Eesti oli sunnitud alla kirjutama baaside lepingule, kus Nõukogude Liit lubas Eesti Vabariigi siseasjadesse mitte segada. Sel ajal keegi polnud teadlik M/R salapaktist, veel vähem, et selle lepingu alusel Balti riigid olid Stalinile juba lubatud. Nagu hiljem selgus, Nõukogude Liit ei kavatsenudki Eesti Vabariigiga sõlmitud lepingutest (Tartu Rahuleping 2.2.1920 ja baaside leping 28.9.1939) kinni pidada.
Pärast seda, kui Hitler ja Stalin olid sõbralikult Poolamaa omavahel jaganud, oli järjekord teiste Euroopa riikide käes. Juba 9.4.1940 olid Taani, Norra, Luksemburg, Holland ja Belgia Hitleri poolt vallutatud ja lõpuks Prantsusmaa oma kuulsa Maginot-liini taga ei pidanud vastu kauem kui kuus nädalat (10.4. - 22.5.1940), siis Adolf Hitler jõi prantsuse konjakit ja jalutas Pariisi “boulevardidel”.
Umbes paar kuud pärast Poola jagamist ja baaside saamist Eestis, Nõukogude Liit läks soomlastele kallale ja 30.11.39 algas Soome/Vene Talvesõda. Seepeale Rahvaste Liit tegi oma viimase asjatu žesti ja viskas 14.12.1939 Nõukogude Liidu Rahvaste Liidust välja. Talvesõda kestis 105 päeva, siis 12.3.1940 soomlased olid sunnitud sõlmima vaherahu ja Nõukogude Liit okupeeris Soome Karjala.
Jaapanlaste okupatsioon Mandžuurias, Itaalia sõjakäik Abessiiniasse, Jaapani/Hiina sõda, Sudeedimaa anastamine, Poola vallutamine ja Soome Talvesõda hävitasid usu Rahvaste Liidu kaitsevõimesse. Kaks diktaatorit Hitler ja Stalin vallutasid Euroopat, kolmas diktaator Mussolini ründas Egiptust. Sõjategevus laienes Aafrikasse ja Balkani riikidesse. Militaristlik Jaapan ootas parajat aega, et maailmast veel suuremat osa saada.
Lääneliitlased olid 3.6.1940 suurte kaotustega Dunkirkenist ja Euroopa mandrilt lahkunud. Taani, Norra, Luksemburg, Holland, Belgia ja Prantsusmaa olid Hitleri valduses. 10.6.1940 algas “Battle of Britain” ja pommirünnakud Londonile.
Eestimaa kohal tiirlesid kogu aeg Nõukogude Liidu sõjalennukid, merel sõitsid NL sõjalaevad, baasides suurendati sõjaväe arvu üle lepingus ettenähtud normi ja toodi Venemaalt eraisikuid baasitööliste nime all. See ja mitmed teised vahejuhtumid näitasid Nõukogude Liidu plaanipärast ettevalmistust Eesti ja teiste Balti riikide ülevõtmiseks. Selline oli olukord Eestimaal ajal, kui ma pärast koolisid esimest korda oma tööd alustasin ja iseseisvalt leiba teenima hakkasin.
Pool Poolamaad ja Soome-Karjala olid Nõukogude Liidu valduses. Varsti järgnes Balti riikide (Eesti, Läti ja Leedu) okupatsioon ja nende vabariikide Nõukogude Liiduga ühendamine. 17.6.1940 Nõukogude Liit esitas Eesti Vabariigi Valitsusele ultimaatumi ja lubas 10 tunni jooksul sõjalist tegevust alustada, kui tema uusi nõudmisi vastu ei võeta. 21.6.1940 - asutuste lõunavaheajal olin paari sõbraga Kultase kohvikus, kui Vabaduse väljakule kogunes mõnikümmend räuskajat inimest - algas demonstratsioon, kus karjuti, peeti kõnesid, nõuti EV valitsuse ametist lahkumist ja Nõukogude Liidule sõbraliku valitsuse ametisse määramist. Paljud demonstrandid (arvesse võttes nende erinevat välimust ja riietust) olid ilmselt hiljuti Venemaalt saabunud baasitöölised. Vabaduse väljakult - punaste lippude lehvides, marsiti Kadrioru lossi ette (president Pätsi ametlik residents), kus nõuti EV valitsuse lahkumist. Kuidas see Kadriorus toimus, seda ma isiklikult ei näinud, aga varsti peaminister prof. Jüri Uluotsa valitsus astus tagasi ja uus Nõukogude Liidule sõbralik “nukuvalitsus” eesotsas Vares-Barbarusega ametisse määratud.
“Kogesin esmakordselt militaristliku suurriigi võimu suurust, kui Riigi Ringhäälingus pidin püssimehe valve all teadustama Nõukogude Liidu okupatsiooni algust Eestimaal” - ütles endine Riigi Ringhäälingu diktor Ellen Pärn (end. nimega Olbrei/Bachman) Eesti Raadio 67. aastapäeva saates Tallinnas aastal 1993.
Sellega oli Eesti Vabariigi valitsus laiali saadetud ja uus Töötava Rahva Liidu (Moskva poolt heakskiidetud) “nukuvalitsus” ametisse määratud. 14/15.7.1940 - nukuvalitsus korraldas nn “vabad” valimised, kus kandidaatideks olid peamiselt Töötava Rahva Liidu kommunistliku meelsusega liikmed. Väljaspool Töötava Rahva Liitu kandideerinud kandidaadid loobusid "vabatahtlikult", sest neid kandidaate süüdistati Nõukogude Liidule vaenulikus minevikus. Riigivolikogu valimiste tulemuseks teatati, et valimistest võttis osa umbes 84%(?) hääleõiguslikest kodanikest, kellest 93%(?) hääletas valitseva Töötava Rahva Liidu poolt. 6.8.1940 uus valitsus palus luba “paradiisi" astumisels. Luba anti kiiresti ja Eesti võeti NL osariigiks - bolševikud saavutasid oma eesmärgi, mis palju aastaid tagasi (1.12.1924) ebaõnnestus.
Algas varade riigistamine: maa, majad, ärid, tööstused - isegi väikeettevõtted riigistati. Kõik varanduste omanikud, kes olid oma raske tööga midagi saavutanud, nimetati töörahva kurnajateks, kulakuteks, vereimejateks ja töölisklassi vaenlasteks. Kulakute lapsed, kes õppisid kõrgkoolides, pidid kõrget õppemaksu maksma - see tegi kulakute lastele edasiõppimise võimatuks. Põllumehed jäeti esialgu taludesse elama ja töötama - ka kommunistidel oli vaja leiba ja toitu. Maa kasutamise eest nõuti tohutu-kõrget maksu, oma tooted aga väga odava hinnaga riigile müüma. Esimesed vene eraisikud, kes okupeeritud Eestisse saabusid ja nägid turul toiduainete küllust, ärides kaupade valikut ja mida sai vabalt osta, nad ei tahtnud uskuda oma silmi. Politrukid tegid neile asja “selgeks” ja ütlesid: “ärge uskuge, kaupade küllus, mida te näete on lollitamiseks ajutiselt välja pandud näitus." Stalini kommunistlik propagandamasin oli venelastele üle kahekümne aasta ajupesu teinud ja rääkinud, et Venemaa on võimas ja rikas riik, nad kõik elavad tööliste paradiisis, kus kõik on saadaval, aga väljaspool Venemaad elatakse vaesuses, inimesed nälgivad. Harilik venelane ei saanud kunagi vene piiridest välja ja uskus, mida neile räägiti. Baasidesse saabunud venelased kasutasid nende lollitamiseks välja pandud näitust ja ostsid nii palju, kui rahakott seda lubas. Mäletan ülesvõtet ja ajaleheartiklit, mis kirjeldas vene ohvitseride balli. Vene ohvitseride “prouad” ostsid eesti naiste öösärke ja uhkeldasid nendes särkides Ohvitseride Majas peetaval ballil. Naistel olid jalas valged sokid ja mustad, saapapaeltega nööritavad madalad saapad.
Varsti kadusid toiduained eesti turult ja kaubad äridest – politrukkidel oli õigus, “näitus” oli lõppenud! Esialgu kadusid kaubad leti alla - algas käest-kätte vahetuskaubandus ja äritsemine “mustal turul". Inimesed, kes julgesid avalikult okupantide tegevust ja valitsust arvustada, hakkasid ükshaaval jäljetult kaduma. Tutvusringkondades ja isegi perekondades räägiti väga ettevaatlikult vaid kinniste uste ja akende taga. Üldtuntud oli ütlus (sõrm risti suu peal): “isegi seintel on kõrvad”.
Karl Marxi utoopilise ideoloogia esimese faasi kohaselt Stalin oli ehitanud Balti riikides juba ühe aasta kommunistlikku ühiskonda, “puhastanud” ja armutult tapnud palju inimesi: kommunismi vastaseid ja isegi oletatavaid vastaseid.
14.6.1941 Stalini käsul tehti inimkonna vastane suur kuritöö: Balti riikidest küüditati ühe öö jooksul tuhanded süütud inimesed Siberisse sunnitööle.
Hitler, olles saavutanud suurt edu läänerindel, tundis end ülivõimsana, kuid ta vajas sõja jätkamiseks Rumeenia õli ja õliväljasid. Hitler, kartes Punaarmee rünnakut (Punaarmee oli Moldaavias), ettekuulutamata ründas 22.6.41 Punaarmeed. Vaatamata sellele, et Nõukogude Liit oli üks sõja alustaja, sõjasüüdlane ja Hitleri truu liitlane – Stalini kuritööd unustati ja Stalin sai päevapealt lääneriikide liitlaseks.
Venelased kartsid eestlaste vastupanu ja hakkasid eesti mehi mobilisatsiooni nime all Venemaale küüditama. Osa eesti meestest põgenes metsadesse (“metsavennad”), teised varjasid end “põranda-all”. Mina sain käsu tulla Tallinna mobilisatsioonipunkti 27.7.1941. Pidin kiiresti otsustama, kas lasta end viia Venemaale või peita ja oodata sakslaste kiiret sissetungi, mis kahest halvast näis olevat parim variant ja ainuke võimalus vihatud venelaste küüsist pääsemiseks. Pääseda eluga, oodata kodus sõja lõppu ja lääneliitlaste võitu - see oli iga peitja ja ka minu lootus ellu jääda. Peitmine oli seotud väga suure riskiga – elu või surm! Aga parem surra kodus kui kusagil Venemaal!
Idarindel bolševikud küll igal pool taganesid, kuid saksa väeüksused olid veel kaugel Tallinnast ja miilitsad otsisid mehi, kes kogunemispunkti ei ilmunud. Igas majas oli majaraamat, kus kõik majaelanikud olid miilitsa poolt registreeritud: kust tulnud ja kuhu läinud. Registreerisin end majaraamatust välja – “mobiliseeritud 27.7.1941, edaspidine elukoht teadmata”. Nüüd mul oli natukene aega korraldada oma asju: 27.7.1941 abiellusime ametlikult, siis kadusin “põranda alla”. Olukord muutus iga päevaga põnevamaks, Tallinna muruväljakutel kaevati “kaitse”- kraavisid, milles kõik vähegi töövõimelised inimesed pidid osalema. Noored naised olid enamuses ja olid asutustest sundkorras kraavitööle saadetud – nende hulgas oli ka minu abikaasa, Hilja (mehed varjasid metsas ja põranda-all).
Nelja nädalaga minu habe oli kasvanud just selliseks, et kui ma panin selga aiatööriided, pähe vana sonimütsi ja jalga porised saapad, siis keegi mind ära ei tundnud. Sõitsin linna, tahtsin näha ja tunda sõjaeelset olukorda linnas ning mida seal paanikas tehakse. Liikusin segamatult linnas ja kaevamistööde juures – ka seal, kus Hilja parajasti Tallinna raudteejaama vastas asuval muruväljakul võimsat kaitseliini ehitas. Õpetasin naisi töö juures ja käskisin neid mitte väga sügavat kraavi kaevata – “juhul, kui sakslased tulevad, siis seltsimehed ei saa kraavist välja hüpata.” Kaevamistööde juures liikus ka teisi “seltsimehi”, kes amdsid käske, õpetasid naisi, poisikesi ja vanureid - nii nagu mina seda tegin. Ka linna tänavatel oli selliseid seltsimehi näha, kes kõik liikusid murelike nägudega ja valutavate südametega, kui nägid tähtsamate “seltsimeeste” lahkumist. Arvatavasti paljud nendest olid eesti vähemtähtsad kohapealsed kommunistid või kuulusid hävituspataljoni, kelle ülesandeks oli põgenejate (venelaste ja eesti tähtsamate kommunistide) seljatagust kaitsta ajal, kui “seltsimehed” koos sõjaväega üle piiri põgenesid. Hävituspataljoni peamine ülesanne oli sildade ja teiste sõjaliselt tähtsate esemete purustamine – sellest ka see nimi “hävituspataljon”. Need mehed olid ilmselt närvilised ja arvatavasti tundsid end väga halvasti, kui kogesid, et “sõbrad” nad maha jätavad. Põgenejatel näis olevat väga kiire: igal pool pakiti, tassiti kottisid ja kohvreid sõdukitele ning mööblit veomasinate peale. Tankid, veomasinad sõjaväelaste ja varustusega (toolide, laudade ja vooditega) liikusid linnast välja. Põgenemine, üldine segadus, hirm linnas ei jätnud mingit kahtlust, et bolševikkude terror Eestimaal oli peatselt lõppemas. Kohtusin abikaasaga pärast päevatööd, sõitsime suure rahuldustundega koju ja jäime sakslaste sissetulekut otama. Abikaasa ütles, tal oli raske naeru tagasi hoida, kui ta kuulis mind õpetusi/käskusid jagamas.
Naised selles kraavi osas olid minu õpetust kuulda võtnud - omavahel seda asja arutanud – “see mees kindlasti ei olnud üks nendest toladest.” Järgmisel päeval pärast minu kaevikute “inspektsiooni” 28.8.1941 ei olnud mõtet enam linna minna, sest linnast kostis laskmist ja varsti raadio teatas, et sakslased olid Tallinnasse jõudnud. Järgmisel päeval leiti masendav kuritöö: NKVD ja KGB olid teinud “puhastustööd”: enne põgenemist ja mahalaskmist NKVD oli vangisid piinanud - Laia tänava ühest keldrist leiti sõrmeküünteta, murtud jalaluudega, mõrvatute laibad - minu ülikooli kaaslane Tartust oli üks tapetutest. Inimkaotuste täpne suurus okupatsiooni ja sõja tõttu jäi paljudeks aastateks teadmata. “Estonia past and present” andmetel Eestimaa kaotas ühe aasta jooksul (1940/41) umbes kuuskümmend tuhat elanikku või 5% kogu rahvaarvust: arreteeriti ja viidi Venemaale 5976; arreteeriti ja tapeti 1950; 14.6.1941 (perekondade suurküüditamise ajal) viidi Siberisse 10205 inimest, neile lisaks kadusid 5573 eesti sõjaväelast, kes enne okupatsiooni algust teenisid eesti sõjaväes; mobilisatsiooniga viidi Venemaale ja kadusid 33304 meest (mina oleks olnud üks nendest); töö juurest viidi ära ja kadusid 1858; jäljetult kadus 1101 ja leiti 295 tundmatut laipa - (Estonian Information Centre Stockholm 1959).
See oli terror, mida kaasaegsed ei saa kunagi unustada: inimesed ei teadnud, mis järgmine päev toob. Tihti osteti “tühja-tähja”, mille järgi polnud mingit vajadust – öeldi: “ehk on kunagi vajadus”. Paljud inimesed hakkasid jooma ja kulutasid raha kõrtsides. Restoranides käidi söömas ja joomas, kus kõlasid südantlõhestavad laulud nagu: “Olen vaene Venemaa kolhoosnik - täiu täis ja ilma püksteta. Võtan naise, et saaks kohvi piima, lehma ma ei jõua pidada jne.”
Esimesed Saksa sõdurid, kes Tallinnasse tulid, need olid paljudele inimestele kergenduseks, kes olid kannatanud Nõukogude Liidu terrori all. Ei tohiks imestada ega pahaks panna, et inimesed esimesi saksa väeüksuseid igal pool tervitasid ja paljudes kohtades isegi lilledega vastu võtsid. Saksa üksustega tulid metsadest välja ka eesti värvide ja relvadega eesti mehed – “metsavennad, kes olid end küüditamise ja terrori eest varjanud. Igat relvakandjat - noort ja vana võeti hõisates vastu lilledega, igat eesti värvidega käesidet tervitati suurima austuse ja rõõmuga - juubeldus oli üldine. Igal eestlasel oli värskelt meeles punaväe, NKVD ja KGB terror meie kodumaal. Inimesed, kes selle ajastu üle elasid, jutustasid traagilistest sündmustest, millest ainult väga vähe on arhiivides salvestatud. Paljudes traagilistes sündmustes oli palju kurbust, toorust ja surma. Need sündmused kadusid jäädavalt kaasaegsetega. Eestlased vabanesid venelaste okupatsioonst, aga olid sunnitud leppima sakslaste okupatsiooniga. Vaatamata sellele rahvas oli vabanenud terroristidest ja alateadvuses tekkis lootus, et kui meile relvad kätte usaldatakse, siis me võime ennast kaitsta ja elada vabade inimestena oma põlisel kodumaal. Rahva vaimustus oli nii suur, et kui sakslased mehi sõjaväkke oleks kutsunud, siis oleks neid kaugelt rohkem kokku tulnud kui hiljem kogu sõja jooksul – kõigil oli venelastega arveid õiendada.
See spontaane kaasalöömistahe oligi meie esimeste väeüksuste tekkimise tõukejõuks. Neid mehi ei ajanud sõtta seiklusiha ega sakslaste sõjaeesmärgid, nende mõte ja kindel tahe oli päästa oma töö ja vaevaga loodud kodu. Et nad õigesti talitasid, selles pole mingit kahtlust - seda näitas meie rahva suhtumine oma sõduritesse. Need olid ausad eesti mehed, kes ei võidelnud ühegi diktaatori “suure asja” eest. Need Eesti mehed võitlesid kodumaa vabaduse eest. Kui olukordade sunnil nende jõud murdus ja nad pidid kodumaalt lahkuma, siis ei ole nendele selles suhtes midagi ette heita. Stalinistid, juudisoost bolševikud ja fašistid alustasid II maailmasõja (loe: “The Rulers of Russia” - autor Rev. Dennis Fahey, Prof. of Philosophy and Church History -Twenty-first Printing, 1985) ja hävitasid Eesti Vabariigi aastal 1940. Nüüd, et oma kuritegusid varju jätta, nad tahavad Eesti Vabadusvõitlejate varrukale kleepida natsimärgi. Eesti Vabariik oli League of Nations liige ja eesti vabadusvõitlejad kaitsesid vabariigi piirisid, võitlesid oma maa ja rahva vabaduse eest. Meile on asi selge – olgugi, et tapetute arvu, hävitustööde mahu ning julmuse poolest kommunistlik režiim Eestimaal ületas fašistliku režiimi julmused mitmekordselt – mõlemad diktaatorid olid nii koletuslikud, et neid tuleb ühtemoodi võrdselt hukka mõista. Bolševike ja fašistide inimsoovastased kuritööd on ajaloolised faktid ja püsivad jäädavalt sellistena ka eesti rahva mälus.
Olles vabanenud Nõukogude Liidu terrorist, pühitsesime jälle vabalt meile armsakssaanud jõulu- ja ülestõusmisepühi ning läksime vastu kevadele. Aasta (1942) oli Eestis rahulik aasta. Olgugi, et võõras okupatsioonivalitsus viibis maal, inimesed said aru, et nad elasid sõjaolukorras, töötasid ja parandasid haavu, mida üks aasta kommunistlikku terrorit oli maale ja rahvale jätnud. Eesti tulevuku kohta arvati, et ükskõik, mis edaspidi juhtub, me oleme võimelised venelasi meie piiride taga hoidma. Loodeti, et sõda lääneliitlaste võiduga lõpeb ja demokraatlik maailm ning kõik endised Rahvaste Liitu kuulunud riigid taastatakse nende endisel kujul. Keegi ei võinud aimata, et pärast sõda teised demokraatlikud riigid jätavad Kesk–Euroopa riigid umbes viiekümneks aastaks kommunistliku punase terrori ohvriteks. Aasta 1944 tõi taas sõja Eesti piiridele ja Eesti pinnale. Igivana Narva/Peipsi, Eesti/Vene piirijoon, mis minevikus oli näinud palju venelaste rünnakuid, muutus Punaarmee kallaletungiga jälle raskete kaitselahingute sõjatandriks.
Saksamaa idarinde kokkuvarisemisega kadus igasugune lootus, et suudame oma maad ja rahvast kaitsta. 9.3.1944. (pärast Tallinna pommitamist) algas põgenemine, mis kestis umbes 9 kuud. Eestimaalt põgenes lühikese ajaga umbes 65 000 inimest (5% rahva arvust). Ajavahemikus 1940 - 1950 Eestimaa kaotas umbes 130 000 elanikku, mis on umbes 10% eesti ennesõjaaegsest rahvaarvust (võrdluseks: kui hiinlased kaotaks kümne aasta jooksul 10% oma rahva-arvust, siis oleks Hiinas 120 miljonit hiinlast vähem). Eesti sõjamehed, kes sõjas ja põgenedes eluga pääsesid, taandusid Saksamaale, aga mitte selleks, et seal sakslastega koos sõja lõpuni võidelda. Põgeneti selleks, et ellu jääda ja Saksamaal kiiret lääneliitlaste võitu ja sõja lõppu oodata. Põgeneti lootusega, et pärast sõda taastatakse kõik endised demokraatlikud vabariigid, mis võimaldab vabale kodumaale tagasi pöörduda. Nende lootustega põgeneti ja oodati kindlas usus, et demokraatlikud suurriigid ja Rahvaste Liit ei jäta oma liikmesriike terroristliku Nõukogude Liidu orjadeks. Nende lootuste ja mõtetega põgenesin ka mina 20.9.44 koos abikaasaga Tallinna sadamast ja jõudsime Saksamaale reede hommikul 22.9.1944. Diktaatorite, Hitleri/Stalini poolt alustatud sõja tõttu me kannatasime ja olime kodutud sõjapõgenikud võõral maal ja otsisime peavarju võõralt rahvalt.
(NB - 22. septembril tähistatakse vastupanuliikumise päeva Tallinas)
Juku Pärn
65 aastat põgenemisest 1944
Eestlased Eestis | 25 Sep 2009 | EWR
Eestlased Eestis
TRENDING
