Ühte lapsepõlvesündmust, mis oleks olnud minu kujunemisloos märgiline, on mul peaaegu võimatu esile tuua. Inimese areng ja kujunemine on pika protsessi tulemus.
Mul oli õnn sündida haritlaste perekonda, kel oli juba läbi suguvõsa sügavalt isamaaline hoiak, mis loomulikult kandus üle ka minule. Minu vanavanaisa oli Eesti sõjaväe esimene tervishoiuülem, vanaisad osalesid vabadussõjas ja ühe neist lasid kommunistid 1946. aastal Patarei vanglas maha, minu vanatädi mees oli kindralleitnant Andres Larka, kes hukati Kirovi vanglas, isa oli vabatahtlikuna Soome jätkusõjas, tuli koos teiste soomepoistega 1944. aasta augustis Eestisse tagasi pealetungivate punahordidega võitlema. Loomulikult pidid mu vanemad ja sugulased üle elama Siberi kannatused, kuid see neid ei murdnud.
Meil olid kodus varjamatult raamaturiiulis Taska nahkköites Eesti vabadussõja ajaloo köited ja muidki okupatsiooniajal keelatud raamatuid, mille omamine oli karistatav. Muidugi ei räägitud lastele kõike, kuid kodus valitsev õhkkond kandus loomulikult meile üle.
Mäletan üht juhtumit esimese klassi joonistamistunnist. Pidime joonistama pildi oma kodumajast. Panin meie Nõmme majale lehvima uhke sinimustvalge lipu. Õpetaja tuli minu juurde, võttis vaikselt minu pildi, andis mulle uue tühja lehe ja sosistas: „Henn, hoia seda lippu südames, salajas. Ära näita seda kõigile. Küll selleks tuleb aeg.” Ja see aeg tuligi. Alles hiljem, veidi vanemana, mõistsin, millised oleksid olnud tagajärjed nii mulle kui ka vanematele, kui õpetaja oleks olnud punane kaasajooksik, või millised oleksid olnud tagajärjed talle endale, kui mõni laps oleks sellest kuskil avalikult rääkinud.
Tänapäeva vabas Eestis sündinud noortel on selliseid asju muidugi raske ette kujutada, kuid selline oli mind kujundanud keskkond – uhke ja eestimeelne, hoolimata okupatsiooniajast. Ma olen selle eest väga tänulik.