ÜRO rahvastikuosakonna prognooside kohaselt jõuab maakera elanikkond 31. oktoobril tähelepanuväärse verstapostini – 7 miljardi inimeseni. Et demograafidel pole käepärast ei täpset statistikat ega kalkuleerimis-süsteemi, on selgusetu, millal see lävepakk täpselt ületatakse või ületati. Mõnedel andmetel elab juba maailmas 7 miljardit inimest; USA rahvaloenduse büroo hinnangul saabub see tähtpäev 2012. a märtsikuu keskel. Nii on siis tegemist sümboolse päevaga, mida kavatsetakse ka suure pidulikkusega tähistada. Ükskõik kui ähmased need numbrid ka on, tuleb tõdeda, et Maa elanike arv kasvab iga päevaga.

Rahvastikuteadlaste hulgas on nüüd vallandunud elav mõttevahetus inimkonna tuleviku teemal. ÜRO rahvastikufondi direktor Babatunde Osotimehin arvab, et 7 miljardi inimeseni jõudmine peaks andma riikidele signaali tegutsemiseks, eriti naiste olukorra parandamiseks ja neile hariduse andmiseks, nii et nad saaksid oma sõna öelda perekonna planeerimisel. Paljudes riikides on see praegu usuliste või kultuuriliste dogmade tõttu mõeldamatu.

Ikka kiiremini

Kui 1804. a elas maakeral alla ühe miljardi inimese ja 1927. a jõudis nende arv kahe miljardini, siis kolmas miljard täitus alles 1959., neljas aga juba 1974., viies 1987. ja kuues 1998. aastal. Prognooside kohaselt jõuab maakera rahvastiku arv aastaks 2025 kaheksa miljardini ja 2083. aastaks 10 miljardini. Muidugi ei pruugi need ennustused täituda – hiiglaslikud looduskatastroofid, sõjad, aga ka sündimuse ja suremuse vähenemine võivad neid arvusid mõjutada. Ehkki viimastel aastakümnetel on võetud kasutusele meetmeid rahvastiku arvu piiramiseks, pole see erilisi tulemusi andnud keskmise eluea pikenemise tõttu. Paralleelselt vananemisega kasvab rahvastiku arv üha hoogsamalt – ca 80 miljoni inimese võrra igal aastal.
Hirm – halb kaaslane[B]

Ei tea, kas meelega või kogemata, on 7 miljardi inimese piiri ületamine paigutatud Halloween’ile, mis viib paljude mõtted hirmule ja õudustele.
Yale Ülikooli keskkonnaprofessor Robert Engelman käsitleb briti päevalehes The Guardian käesolevat teemat pikemas artiklis (18.07.11), maalides hirmutava tulevikupildi. Ometi pole hirm kunagi produktiivne lahendus keerulistele probleemidele, pigem vajatakse julgust, otsusekindlust ja valmisolekut tegutsemiseks. Dr Engelmani arvates on maailma rahvastiku plahvatuslik kasv ohtlik kogu inimkonnale, mis peaks meid kõiki tõsiselt muretsema panema. Engelman vaatleb oma kirjutises keskkonnaprobleeme ja on veendunud, et maakera ressursid ammenduvad rahvastiku edasise kasvu puhul. Põhjaveevarude ja põllumaade vähenemine, linnastumine, pinnase erosioon, kliimamuutused, kalavarude märgatav kahanemine, ehmatavad muutused faunas ja flooras jne on kõik halvad tulevikuended.

Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi direktor Erik Terk kinnitab aga, et muretsemiseks pole põhjust, sest emake Maa saab hakkama mitte ainult 7, vaid isegi 9 miljardi inimese toitmisega (PM, 22.10.11). Tõusu üle 10 miljardi eriti tõenäoliseks ei peetagi. Terk väidab, et elanike arvu kasv maailmas aeglustub ja lõpeb ca 50 aasta pärast.

[B]Probleemid, probleemid…

Kunagi pole Maal elanud nii palju üht liiki olendeid, s.o. inimesi. Dr Engelman nimetab Maad seetõttu Planet Humanity’ks, kus tarbijaliku mentaliteediga inimkond kahjustab hoolimatult keskkonda enneolematutes mõõtmetes, saagides piltlikult oksa, millel istutakse. Egoistlik suhtumine ja võimalike tulevikuprobleemide eiramine seab meie järeltulijad raskesse olukorda. Mida toob tulevik neile?
Samas seisab meie muutuv maailm silmitsi mitmete teistegi muredega. Hiina ja India majanduslik tõus on halvanud paljude riikide sisetootmist ning halvendanud tööhõive olukorda. Euroopa sipleb oma kriisides, euro jalgealune on ebakindel. Immigratsioon on globaalses maailmas paratamatu, kuid tekitab mitmel pool suuri pingeid.
Kõige keerulisemaks kujuneb ilmselt Sahara kõrbest lõunasse jäävate riikide olukord, kus on kõige kõrgem sündimus ja kõige sügavam vaesus. Lääne-Euroopa, Jaapan ja Venemaa on omakorda hädas liiga väikese iibega.

Paljudes maades vohava tööpuuduse ja vaesumise all kannatavad inimesed on muutunud agressiivseks, nagu viimasel ajal oleme näinud. Milliseks kujunevad nende väljaastumiste tulemused?

… ja lahendused?

Et ÜRO (UN ehk skeptikute keeles United Nothing) on osutunud saamatuks maailma probleemide lahendamisel, räägitakse üha enam maailmavalitsuse loomisest, millele ka Terk vihjab: ”Katsed luua nn demokraatlike riikide (loe: lääneriikide) allianssi, kes võtaks maailmavalitsemise raske koorma enda peale, põrkuvad ilmselt ülejäänud riikide, sealhulgas tugevnevate riikide vastupanule ning pole seetõttu realiseeritavad. Ülesanne on ülikeeruline, aga lohutagem end, et me saame sellega tegelda maakera rahvastikukasvu kahanemise tingimustes. Rahvastikukasvu plahvatuse tingimustes oleks see oluliselt raskem.”
Mõttemallide ja ellusuhtumise muutmine on keeruline ja valuline protsess, eriti siis, kui see puudutab meie isiklikku heaolu. Aga see on möödapääsmatu mitte ainult meie, vaid ka meie järeltulijate, kogu inimkonna tuleviku huvides. Küsimus on, kuidas enesekeskset läänelikku ühiskonda suunata oma egost kaugemale vaatama.
Tulles tagasi pealkirjas esitatud küsimuse juurde, võiks öelda, et 7 miljardit inimest on tohutusuur rahvastiku armee, mida meie planeet suudab õnneks ikka veel toita ja katta. Mis juhtub aga siis, kui Maa püsib ja selle elanikkond paisub 10 miljardini või üle selle? Seda enamus meist ilmselt ei näe. On see hea või halb?

Märkmed: