Üldiselt vasakule kalduv Washington Post (WP) tegi valimistejärgsel hommikul üsna tasakaaluka kokkuvõtte: „Hääletajad väljendasid eile oma viha president Bushi ja Iraagi sõja vastu, aga ka oma nördimust (Kongressi) Esindajatekoja vabariiklaste ülbe käitumise suhtes. Kuigi me kahetseme mõne kõige andekama mõõduka vabariiklase lüüasaamist, oli republikaanide partei oma häälteenamuse kaotuse ära teeninud. Kas aga demokraadid olid oma võidu ära teeninud või üldse suutnud seda saavutada ilma vabariiklaste poolsete eksisammudeta — see on vähem selge.“
WP peab siin silmas, et tervelt neli vabariiklasest kongresmeni (Sherwood, Foley, Ney ja DeLay) kaotasid oma tooli demokraatidele ebamoraalsete sammude tõttu. Vabariiklaste endi hulgas lähevad vaated lahku selle kohta, mida lugeda Esindajatekoja vabariiklaste „ülbeks käitumiseks“. Mõõdukam leer süüdistab partei konservatiive, kes kangekaelselt keeldusid kompromissidest sellistes sensitiivsetes moraaliküsimustes nagu abort või samasooliste abielu. Konservatiivid aga omalt poolt süüdistavad partei mõõdukaid, kes nende arust jätsid maha erakonna ideoloogia sellised alustalad nagu riigikulutuste piiramine või immigratsioon ja läksid otsekui üle demokraatide poolele. Selle kohta ütleb vabariiklaste meediakonsultant Craig Shirley: „Need valimised andsid löögi mitte konservatiividele, vaid vabariiklastele (kui erakonnale). Nemad mõtlesid, et nad võivad partei konservatiivsed põhimõtted hüljata ja hakata mängima suure valitsuse erakonda (mõeldud on: nagu demokraate) ja sellest terve nahaga välja tulla.“ Sellega sõnastab Shirley nende valimiste kõige olulisema süüdistuse, nimelt et republikaanide konservatiivid ajasid ise oma erakonna lõhki ja nurjasid seega kogu valimiskampaania.
Ükskõik kui suureks või väikeseks demokraatide häälteenamus Kongressis osutuks, leiavad teised parempoolsed vaatlejad, et vabariiklased pole kaugeltki kaotusseisus ja et demokraatide edu ei ole kaugeltki veel „raha pangas“, vaid ainult laenuks saadud krediit.
Washington Times'is meenutab kolumnist Bruce Bartlett, et vabariiklastest presidentidel on küllalt kogemusi selles, kuidas demokraatide kontrolli all olevat Kongressi „vaos hoida“. Sellega on hästi hakkama saanud nii Dwight Eisenhower, Richard Nixon kui ka Ronald Reagan. Samas võib demokraatide võit tänavustel valimistel osutuda neile raskeks koormaks järgneval kahel aastal, kui kogu poliitiline elu USA-s on orienteeritud 2008. aasta presidendivalimistele. Bartlett leiab, et tüüpilisel Ameerika hääletajal on koguni hea meel, kui Kongress ja Valge Maja on erinevate parteide kontrolli all. See soodustab parteidevahelist kompromissivaimu ja tõkestab presidendi liiga ühepoolset käitumist (milles eriti süüdistakse Bushi), kirjutab kolumnist, lõpetades: „Ma tõepoolest usun, et demokraatide kontrollitud Kongress võib noorendada Bushi presidentuuri nii, nagu vabariiklaste kontrollitud Kongresss süstis uut elu Clintoni valitsusse.“ (WT, 8. nov.)