Tallinna pommitamine
Sellisesse kaosesse olid mõne hetkega kistud tuhanded inimesed. Tallinna oli varemgi pommitatud, kuid selline häving oli enneolematu. Kahe pommitamislaine tulemusel – esimene ligikaudu 240 ja teine 60 lennukit – hukkus umbes 800 inimest, kellest on nimeliselt õnnestunud kindlaks teha 554 (neist naisi üle 300, mehi üle 200 ja lapsi üle 30), lisaks 50 Saksa sõjaväelast ja 121 sõjavangi, kelle nimed ei ole teada. 213 inimest sai raskelt ja 446 kergemalt vigastada. Täielikult hävis üle 1500 hoone, kannatada sai ligi 3500 hoonet. Pommitamisel said rängalt kannatada Harju tänav ja Niguliste kirik, Estonia teater ja ümbruskond, hävines keskaegne vaekoda Raekoja platsil ja hulk teisi ehitusmälestisi, puidust elumaju põles maha kvartalite kaupa. Ligikaudu 40 protsenti toonasest elamispinnast hävis ning üle 20 000 inimese jäi peavarjuta. Lisaks arhitektuurimälestistele hävis suur hulk väärtuslikke kunstikogusid ja arhiive, põlesid Riigiarhiivi hoidlad Maneeži tänaval ja Tallinna Linnaarhiivi hoidlad Rüütli tänaval. Häving oleks võinud olla veelgi katastroofilisem, kuid esimeselt pommitamiselt tagasi pöördunud Nõukogude lennukitele hiilisid sappa Soome lennukid. Ööpimeduses ei osatud neid vaenlasteks pidada ja kui Leningradi lähistel olevatel lennuväljadel maandumisradadel tuled süüdati, siis viskasid Soome lennukid sinna oma pommilaadungid. Ilmselt seetõttu jäi teine Tallinna pommitamise laine esimesega võrreldes tagasihoidlikumaks.
Tallinn ei olnud kaugeltki esimene ja ainuke linn, mida Nõukogude lennuvägi siinkandis pommitas.
Helsingi pommitamine
Meie põhjanaabrite pealinn Helsingi oli veebruaris 1944 üle elanud kolm venelaste suurpommitamist. Surmasaanute arv oli ligikaudu 150, kellest nimeliselt on teada 145. Nende hulgas oli ka eestlastest vabatahtlikke, kes teenisid soome sõjaväes:
Madrus Oskar Voorse teenis Soome mereväes Helsingi laevastikubaasis jäälõhkujal „Sisu“ ja osales Helsingi õhukaitsel. 25-aastane Oskar Voorse sai raskesti haavata 6. veebruari õhurünnakus ja suri Helsingis sõjaväehaiglas 12. veebruaril.
Endel Undrits oli tulnud Soome, et astuda vabatahtlikuna armeesse. Ta oli Jollase mõisas, eestlastest pagulaste peatuspaigas, avaldus armeesse astumiseks oli kirjutatud, kuid väeossa ei olnud teda jõutud saata, kui 6. veebruaril toimus tema jaoks saatuslik Helsingi pommitamine, kus ta hukkus. 26. veebruaril olid restorani „Koitto“ kogunenud puhkuse saanud Eesti vabatahtlikud. Võimas pomm lõhkes otse restorani ukse ees, surma said mereväes teeninud madrus Johannes Eduard Aas ning reamehed Ralf Vambola Hanso ja Karl Siim. Neli eestlast said haavata. Hukkunud Eesti vabatahtlikud on maetud Malmi kangelaskalmistule Helsingis.
Soomlased nimetavad suurepäraselt korraldatud Helsingi kaitset Vene pommituslennukite eest ilmatorjuntavoitto ehk siis õhutõrjevõiduks. Seda ilmselgelt ka täie õigusega – kui võrdleme Tallinnas ühe suurpommitamise tagajärjel toimunud hävingut ja hukkunuid. On arvatud ka, et soomlased kaitsesid ise oma pealinna, kuid Tallinna kaitsjateks olid sakslased, kes ei kaitsenud mitte linna ja linnaelanikke, vaid eelkõige nende jaoks strateegiliselt olulisi objekte.
Narva, Tapa, Jõhvi, Tartu pommitamine
Narva pommitati maatasa juba 6./7. ja 7./8. märtsi öösel, õnneks olid elanikud selleks ajaks linnast evakueeritud, kuid hävis Euroopa üks barokkarhitektuuri kauneimaid pärleid – Narva vanalinn. Narvat oli pommitatud kasvava intensiivsusega juba alates 1941. aastast. Nüüd osales Narva suurpommitamisel aga ligikaudu 100 pommituslennukit, lisaks avati linnale ka kahurituli. Tapat ja Jõhvit pommitati 7. märtsil. Kuna Tapa oli strateegiliselt tähtis raudteesõlm, siis oli seda juba ennegi pommitatud ja pommitamine jätkus ka edaspidi. Tartut pommitati 1944. aasta veebruaris-märtsis korduvalt. 26./27. märtsi öösel pommitati Tartut kahes laines ja linnale visati üle 200 pommi, surma sai 59 inimest, vigastada sadakond. Maha põles või purustati ligi sada maja.
Märtsipommitamise mälestusüritused
Nõukogude okupatsiooniajal ei räägitud Nõukogude lennuväe Tallinna suurpommitamisest midagi. Räägiti ja kirjutati palju Tallinna taastamisest, kuid kuidas see hävis, sellest vaikiti ja toimunud hävingus püüti süüdlastena näidata Saksa okupante. Tallinna 1944. aasta 9. märtsi suurpommitamise ohvrite mälestusürituste pidamist alustas Eesti Muinsuskaitse Selts 1989. aastal hingepalvega ohvrite matmispaigal Siselinna kalmistul, mälestusüritusega Niguliste kirikus ning küünalde süütamisega Harju tänava haljasalal Niguliste kiriku ümbruses. 25. aprillil 1990. aastal paigutati Siselinna kalmistule märtsipommitamise ohvrite matmispaigale puurist. 1995. aastast on matmispaik kantud ka kultuurimälestiste registrisse. 16. detsembril 2004. aastal pühitseti Tallinna Siselinna kalmistul märtsipommitamise ohvrite mälestusmärk, mille on projekteerinud arhitekt Kaire Rjadnev-Meristo. Aknaga sarnanev risti ja värava koondkujund sümboliseerib sissepääsu teispoolsusesse. Mälestusmärgi alusele on raiutud pommitamise tagajärjel hukkunud ja samasse ühishauda maetud 544 inimese nimed.
Ka sel aastal jätkatakse 35 aastat tagasi alustatud traditsiooniliste mälestusüritustega
9. märtsil kell kaksteist toimub Siselinna kalmistul mälestusteenistus. Hingepalve peab Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku ülempreester Aleksander Sarapik, kes on seda teinud alates 1989. aastast. Kell viis avatakse Harju tänava ja Vabaduse väljaku ristumiskohas fotoinstallatsioon Harju tänavast enne pommitamist. Kell kuus algab mälestusüritus-kontsert Niguliste kirikus. Esineb Veronika Portsmuthi Kooriakadeemia kammerkoor, kõnelevad Tallinna Linnaarhiivi juhataja Küllo Arjakas ja Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart. Teenib EELK peapiiskop Urmas Viilma. Veerand kaheksa süüdatakse küünlad Harju tänaval, löövad Tallinna kirikute kellad. Kell kaheksa tuleb Kaarli kirikus ettekandele Benjamin Britteni Sõjareekviem, mis on helilooja suurejooneline sõjavastane manifest. Kontserdi korraldajad on Tallinna linn ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Kontsert kuulub UNESCO Muusikalinn Tallinn programmi, seda toetab Eesti Kultuurkapital.
Peep Pillak, ajaloolane ja muinsuskaitsja
