Tartu Rahuleping ja piirileping Venemaaga

Tähistades 2. veebruaril Tartu rahulepingu 85. aastapäeva, meenutab eesti rahvas sellega Vabadussõjas relvajõuga ja vereohvritega kättevõidetud iseseisvuse kinnitust. Koos 24. veebruari „Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele” oli Tartu rahuleping 1991. a. üheks alustalaks Eesti Vabariigi õiguslikule järjepidevusele rajatud taasiseseisvusele, nagu see oli tuvastatud Eesti NSV kõigi tasandite rahvasaadikute täiskogu poolt 2. veebruaril 1990 vastuvõetud „Deklaratsioonis Eesti Iseseisvuse Küsimuses”. Tartu rahulepingu olulisus leidis järgnevalt kinnitust 28. juunil 1992 rahvahääletusel vastuvõetud põhiseaduse § 122: „Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.”

Alates teisest okupatsioonist 1944.a. ei tunnustanud N. Liit Eesti ja Venemaa vahelist piiri, nagu see oli määratud Tartu rahulepinguga. Ühepoolsete aktidega liideti 1944-45.a. suurem osa Petserimaast koos Petseri ja Irboska linnadega Pihkva oblastiga ja Narva jõe idakaldal asuvad alad Leningradi oblastiga. Väiksema muudatusega 1967.a. jäi see okupeeritud Eesti NSV idapiiriks kuni Eesti Vabariigi taasiseseisvusemini 1991.a. Vene Föderatsiooni presidendi Boris Jeltsini dekreediga 18. juunist 1994 kuulutati see Venemaa riigipiiriks ja demarkeeriti looduses. Eesti poolel nimetati seda „kontrolljooneks” või „majanduspiiriks.” Venemaa on kangekaelselt keeldunud tunnustamast Tartu rahulepingu kehtivust, omistades sellele vaid „ajaloolist” tähendust. Sellega koos ka seal määratud piiri. Vaatamata põhiseadusele, on sellega nõustunud Eesti valitsused alates 5. novembrist 1996.a., kui Petroskois toimunud läbirääkimiste tagajärjena jõudsid pooled kokkuleppele piirilepingu sõnastuses. Eestit esindas tolleaegne välisminister Siim Kallas. Lõplik lepingu tekst parafeeriti 5. märtsil 1999. Vabariigi valitsus kiitis heaks riigi- ja merepiiri lepingute eelnõud 20. jaanuaril 2005, kui president Arnold Rüütel oma külaskäigul Moskvas valmistus kohtumiseks Vene presidendi Vladimir Putiniga. Presidendid Rüütel ja Putin on mõlemad teatanud, et piirilepingu allkirjastamine toimub lähemal ajal.

Piirilepingu teksti pole ametlikult avaldatud, kuid 6. veebr. 1997 Postimehes avaldatud andmetel kulgeb piir enam-vähem mööda praegust kontrolljoont. Üksikutest lahkuminekutest Petserimaa osas on olulisem Vastseliina läheduses, kus Venemaa-le on antud metsakvartaleid Eestile kuuluva Engle järve ja Vinski küla vahel. Põhjapool Peipsi järve kulgeb piirijoon mööda Narva jõge, jättes suurema osa Narva veehoidlast Venemaale. Need alad moodustasid osa Eesti territooriumist, nagu see oli määratletud Tartu rahulepingus Eestile olulistel strateegilistel kaalutlustel. Ajalooliselt ei olnud need alad osa iseseisvale riigile aluseks olnud Eestimaa kubermangust, mis moodustati Vene ajutise valitsuse 30. märtsi 1917 seadlusega.

Piirilepingu sõlmimisel ja selles Tartu rahulepingu mitteviitamisel on muidugi õiguslikke ja poliitilisi tagajärgi. Neist väärivad nimetamist järgmised:

Piirileping kavatsetud kujul on vastuolus 28. juuni 1992 rahvahääletusel vastu võetud põhiseadusega, mille § 122 sätib, et „Eesti maismaa piir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste lepingutega.” Kuna piirileping muudab Tartu rahulepinguga määratletud piire, tõusetub küsimus, kas on vajalik põhiseaduse muutmine, arvestades põhiseaduse §123, mille järgi „Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega.” Välisministri Toomas Hendrik Ilvese 20. jaanuaril 1997 tehtud avalduse põhjal ei ole vajalik põhiseaduse muutmine, kuid arutlustest Põhiseaduslikus Assamblees selgub, et enne piirilepingu vastuvõtmist-ratifitseerimist põhiseaduslikus korras tuleb ette võtta põhiseaduse §122 esimese lõike muutmine. Seda muidugi põhiseaduse muutmiseks ettenähtud korras, mis on keerulisem ja aeganõudvam kui piirilepingu kinnitamine Riigikogus kahe-kolmandikulise häälteenamusega.

Oma vastuseisuga Tartu rahulepingu nimetamisele piirilepingus kinnitab Venemaa, öeldes, et ta ei pea kehtivaks Tartu rahulepingut ja eitab sellega järjekordselt Eesti Vabariigi õigusjärgsust 1940.a. eksisteerinud Eesti Vabariigiga. Eesti NSV piiri omaksvõtmisega muutub Eesti Vabariik territoriaalselt ENSV õigusjärglaseks ja katkestab õigusliku järjepidevuse Tartu rahulepingus määratletud Eesti Vabariigiga. See annab ühtlasi toetust Venemaa seisukohale, et Tartu rahuleping ei ole enam kehtiv, vaid ainult ajalooline dokument, mis rõhutab Eesti kui ühe N. Liidu järglasriigi seisundit, st, mille iseseisvus algas 1991.a., kui N.Liit lagunes. Sellega seostub Venemaa seisukoht, et ei olnud mingit okupatsiooni, sest Venemaa silmis lakkas Eesti Vabariik olemast rahvusvahelise õiguse subjekt 1940.a.„vabatahtliku liitumisega” N. Liiduga.

Uus riigipiir kinnitab Setumaa poolitamise. Ligi pool setu päritoluga Eesti elanikkonnast jääb lahutatuks Eestist. Setude esindaja Indrek Mustimetsa sõnul piirileping „põlistaks ja paneks kalevi alla tähtsa Eesti maakillu ja sealsete elanike saatuse.” (Eesti Päevaleht Online 22. jaan. 2005).

Piirilepingu allakirjutamine kinnitab Venemaa 1994.a. ühepoolse piiri äramärkimise tolleaegse presidendi Boris Jeltsini dekreedi põhjal, mis määratles Venemaa riigipiiri 24. augusti 1991.a. joonele, kui Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi kuulutas 12. sept. 1991 otsuses õigustühiseks 1944., 1945. ja 1957.a. seadlused riigipiiri muutmisest, milles nõustuti Narva taguste ja Petserimaa valdade liitmisega Leningradi ja Pihkva oblastitega. See otsus kaotab nüüd õigusjõu.

Tartu rahulepingu mitteviitamine kavandatud piirilepingus ja 1994.a. juulilepingutes ei tohiks anda eesti rahvale põhjust sellest taganemiseks. Lisaks Eesti ja Venemaa vahelise sõjaseisukorra lõpetamisele ja nendevahelise riigipiiri kindlaksmääramisele tunnustas Venemaa Eesti Vabariigi „rippumatust ja iseseisvust” ja loobus kõigist „suveräänõigustest Eesti maa ja rahva kohta“ (Art. II). Sellega leidis rahvusvaheliselt ja juriidiliselt kinnitust eesti rahva suveräänne õigus oma territooriumile, mida 700 aastat olid võõrad võimud pidanud omaks ja teostanud riiklikku võimu Eesti aladel. Eesti riiklik korraldus ja riigivõimu teostamine oma territooriumil ei põhine selle tunnustamisel Venemaa poolt Tartu rahulepingus. Iseseisvus ja sõltumatus on põhiseaduses rajatud „eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel”, nagu see oli välja kuulutatud 24. veebruari 1918.a. Manifestis.

Eesti Vabariigi isesseisvuse taastamine 1991.a. toetus õigusjärglusele nende riikliku iseseisvuse aluseks olnud dokumentidega. Jääb ainult oodata, kas piirilepingu allkirjastamisel Eesti valitsus kinnitab seda põhimõtet kohase diplomaatilise avaldusega

Märkmed: