Maarja Pärl Lõhmus
9 EESTI ON SÕNUM
Kunst poliitilise sündmuse väljal – mis see on?
Vaatame, kuidas Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval kohtusid kultuur ja võim.

Näeme, et äsja kõlanud suurepärane sügavmõtteline EV100 etendus Eesti Rahva Muuseumis (ERMis) saab tüüpilised ristipidi kommentaarid – kunstirahvas on leidnud palju täpset tunnetust ning mõtlemisainet ja poliitikud ‘ei saa aru’ ning tahtnuksid, et lihtsalt lapsed oleksid laulnud.
Näeme kultuuriavalikkuse ja poliitavalikkuse igavest pinget: kultuurisõnum tundub poliitrahvale kas ründav või etteheitev, sest eks etteheitev võib tunduda iga mõte, mis Eesti elu ja eksistentsi sügavamalt analüüsib.
Aga poliitrahvas tahab lihtsat kava ega häbene seda kunstirahvale otse öelda a la K.Kallas: saaks Eesti pidupäeva programmi ise kokku panna, milline see oleks? «Ma vahest mõtlen, et täitsa tore oleks, kui mõnel aastapäeval me lihtsalt vaataksime, kuidas lapsed tantsivad rahvatantsu ja laulda eesti muusikat.»

Näeme, poliitrahvas on kohe valmis ka kultuurirahvast ‘aitama’ või asendama – esiloleku vajadus ja enesestmõistetavus näeb esiloleku uusi valdkondi ja vorme.
Näeme, et kohtuvad erinevad maailmad – kultuur ise tahab mõtestatust ja pinget, poliitik tahab lihtsat meelelahutuse lõõgastust. Need mõlemad käivad mõiste ‘meelelahutus’ alla, esimene kannab süvakunst intellektuaalset pinget, mille vastuvõtuks peab olema tahet. Kui pole tahet, võib kunstnikke kritiseerida ka rahakulutuses, lastele sobivuses jms, mistap paistab endise kultuurirahva poliitikasse siirdunu rivaliteeti, loomekadedust (näiteks Allik, Kõusaar).
Poliitik küsib: kus on need, kelle meelest on hea?
Ajakirjanik: NO99 videolavastus oli mõjukam kui presidendi kõne.
Ajakirjanikud? Nemad on etendusega rahul, aga näevad poliitikute kriitikas tahet ‘tappa sõnumitooja’ ja üks teatab manifestelt suurtähtedega: mulle meeldis!

Kokkuvõtteks, tunnetust ja mõtet Eesti perspektiivide üle kandis etendus küllaga. Liiga tõsine etendus sajandipeol?
Võrdlemise ja mõtlemiskoht sajandiks!
Millegipärast pole SISU mõtte üle veel mitte ükski poliitik arutamist alustanud, kas jääbki vaikus või ootame aasta(id)?!

Kultuuri ja võimu vastasseis anno 2018 ja anno 1988
Millest johtub võimu virin kui rahulolematus kultuuri ja kunstiga?
Mil määral väljendub kultuuri võim vertikaalidel ja horisontaalidel?

Mitte asjatult ei öelnud EKP KK sekretär Indrek Toome 1988 a Loomerahva pleenumi avakõnes, et tegemist on Eesti varivalitsusega.
Küsimus oli ja on sama, kes keda ja mida legitimeerib. Sisuliselt andis Indrek Toome rohelise tule ka defineerimiseks ja legitimeerimiseks – kogunenud loomeliitude esindajad olid osake rahvast (nagu laulis Tõnu Tepandi) ja nad olid koosolekule kogunenud selleks, et kaardistada Eesti maa ja rahva olukord ning määratleda järgmised ning ülimad sihid. Kaardistamist esitatavad kõik 57 kõnet.
Kõige tõsisem on küsimus, mis on Eesti.
Mis on Eesti nüüd ja edaspidi.
Mis on Eestis meie vabas tahtes.
Neid küsimusi ei kardetud.
Neid küsimusi ei saa pärispoliitikud ja päriskunstnikud kunagi karta.
Anno 1988 oli kultuuri pärisküsimus poliitikale: kas on võimalik, et Eesti saab tagasi oma suveräänsuse, autonoomia, sõltumatuse või iseseisvuse.


Järeltsensuuri uued vormid
Avalikkus on pingeväli, milles tuleb toimida – see on huvide – võimaluste – kontekstide tähenduste üldine aktualiseerumine ja arvessevõtt.

Kes keda ei tolereeri, ei tunnusta ega legitimeeri?

Demonstratiivset keeldumist etenduse sisu mõtestada ja peegeldada, keeldumist etenduse mõttest näeme kui järeltsensuuri vormi, et kunstis reflekteeritud arengud ja arendused ei vajaks mõtlemist.
Võimusfäär ei reflekteeri sõnumit, keeldub kunstisõnumist
Üks läks isegi selle õnge, et poliitik võiks ka ise rahvale kunstimeistritööd teha.

Rahvale jõudis sõnum ilmselt hästi pärale, kodudes tuli lastele selgitada, mis hirmsat metsas tehakse - kas on loogilist üldist töövihikulikku valmis selgitust või peab korraga ema-isa omaenda maailmapilti reflekteerima ja sõnastama, et lastele vastata.
Maailmavalu ja madal valulävi on kunstil ja kunstnikel, kõrge valulävi poliitikutel.
Sealt läheb EESTIühiskonna vastutusvõime ja vastutustahte tegelik joon - ei saa lasta rohkem võimule inimesi ja parteisid, kel puudub elementaarne kultuurikirjaoskus, võime kultuuri sisust ja sõnumist aru saada!

300 000€ etenduse eest? Tahan näha arveridu, ütleb sotspoliitik.
Näeme, et kui Riigikogus etendatakse sellesama eestilooduse hävituskavu reaalselt; siis nende reaalsete protsesside reaalseid eelarveridade aktiivseid küsijaid võimuteatris napib. Miljoniprojektides võib olla 300 000€ ajupesu arverida ja desinfirmatsiooni igapäevateater on OK?


Vaatepunkt
Eesti püsib elegantsil, see on kultuuriline elegants.
Eesti ei saa sellest kunstiloomisjõu elegantsist loobuda, seda stigmatiseerida, seda delegitimeerida.
Võimu asi on Eesti kunsti sõnumid läbi mõelda, arvesse võtta – ja õigetes tegudes tagasi peegeldada.



Kunsti kriteeriumiks ei ole õige või vale vaatepunkt vaid vaatepunktide paljusus.

Kui ajaloolisel momendil on võimusoov, et jäädagu oma liistude juurde; siis tuleb poliitikutel see võimalus kunstile ka anda. Jäädagu oma liistude juurde! soov on suursugune, kui nende liistude juurde jäämiseks antakse ka väärikas võimalus. Mitte ainult näljapajuk, vaid võrdne Eestile võrdselt oluliste sfääride - kultuuri- poliitika arendamiseks. Need sfäärid on võrdsed ning peavad teineteise parimat osa vastastikku mõtestama, nende sõnumid teineteisele on eluliselt tähtsad.
Ka metsloomad tulevad linnadesse, kui metsad maharaiutud.

Teater kannab ka meediastunud maailmas reflektsiooni, kunsti madalat valuläve ning kutset dialoogile.
Kunst on dialoogiline.
Väga vale on dialoogist loobuda ja käskida restoraniarvele kokkade nimed ja tööliigutuste arv kirja panna - miks poliitikud ise oma tuludega nii ei tee ja mis asi on 'esinduskulud', kas teatrirahval pole esinduskulusid reaalsuses?
Kunsti meediastumine on ülimalt kaasaegne suund e-Eestis, igati innovaatilises Eestiriigis ning MIKS ei võikski olla solidaarne Eesti-peolistega üle ilma TVruutude-arvutite taga, olla solidaarsed nägema KÕIK SAMA SÕNUMIT ja efekti.
Ega sõnumi mõte ei kaota väärtust sellega, et seda näevad rohkemad, pigem ikka vastupidi – see sõnum on praegu juba üleilma arutamise objekt, ainult eesti poliitikud ei taha märgata, mis sõnumitest mõeldakse – nagu Vaino ajal.

Kui kurta, et 'oli nagu televisioonis', pole sõnumi mõtte üle ikka veel järele mõeldud või häirib priviligeerituskadu? Siiski, auditooriumi võrdne kohtlemine tundub õiglane ka meie e-Eesti ja e-residentide väljal. Järeltsensuur on ületatud avalikkusega.

Püüdest delegitimeerida kultuuri ja kunsti on Eesti-võimu viimaste aastate aktiivne suund.
Muide, selles osas 30-aasta tagune elu erines oluliselt, kultuuris nägi partei varivalitsust - ja uus tugev poliitiline jõud kasvabki oma kultuuri juurelt - see on Eesti puhul läbi sajandi nii olnud ja on ka edaspidi. Selles seisnebki Eesti poliitika avatus, Eesti ühiskonna alus.
Eesti on sõnum.
Meie oleme sõnum.
Keeldumine sõnumist on poliitilise tsensuuri manifestne vorm.
______
P.S.
Loodan südamest, et kolleegi viieaastane poeg, kes küsis eilse Vabariigi aastapäeva etenduse suht keskkohas „Emme, miks see film peab nii hirmus olema?“ saab täiskasvanute maailmas sellele uhkelt vastata:
jumal tänatud, et see on nii hirmus vaid filmis!


Vaata täies pikkuses: Presidendi piduliku vastuvõtu kontsert "NO31 Teekond" :
https://kultuur.err.ee/685691/...

Märkmed: