Ilus kevadhommik tõotab ilusat päeva. Olen otsustanud minna vaatama kolme Tallinnas toimuvat üritust, ajendatud huvist ja uudishimust.

Kõigepealt sean sammud Rahvusraamatukogu poole. Minu ees kohtuvad kaks memmekest, kes embavad, suudlevad ja ütlevad: „S prazdnikom!” (häid pühi!). Pikal sammul möödub minust umbes 60-aastane mees, peos 3 punast nelgiõit, sihtkoht kindlasti Tõnismägi ja pronkssõdur. Samas suunas astub nii noori kui vanu, venelased muidugi.

Hommikul oli Delfis uudis, et öösel oli keegi visanud punast värvi ausambale. Paljud, nagu minagi, läheme vaatama, mis toimub seal täna ja kas häbiväärse teo tagajärjed on likvideeritud. Milleks võidelda ausammastega?

Rahvast on väljakul murdu ja järjest tuleb juurde. Tuuakse lilli — nelke, nartsisse, roose. Neid jagatakse ka veteranidele, soovitakse õnne, tänatakse, pildistatakse neid ja koos nendega. Ausammas on puhtaks küüritud, selle jalamil kerkivad lillede kuhilad. Väikesed lapsed tulevad hanereas koos õpetajaga, kõigil lilleõied peos.
Lilled pandud, lahkutakse. Kuuleb ainult vene keelt, ehkki kohal on ka eestlasi, uudistajaid nagu minagi, samuti ajakirjanikke, telemehi, turiste – ilma lilledeta. Üllatab noorte venelaste rohkus, ehkki domineerib vanem põlvkond.

Kohal on ka vene kiriku preester oma ametirüüs kuldse risti ja viirukisuitsuga. Üks naine, peas pilotka (vene sõduri müts), pluusil madrusekrae, alustab sõdurilauluga, mille refrääni laulavad kaasa tema ümber kogunenud naised. Laul räägib sõduri igatsusest, et sõda lõpeks ja ta saaks tagasi koju, Venemaale. Minu kõrval pühib vana naine silmist pisaraid. Kindlasti mõtleb ta kas kaotatud abikaasale või pojale või üldse sellele suurele ja nii mõttetule sõjale ja miljonitele süütutele ohvritele.

Naise kõrvale astub vanem mees, kes hakkab lugema luuletust, mis aga kaob rahvahulga suminasse. Üldiselt on kogunemine vaikne ja väärikas. Selleks on saadud luba. Kõnesid ei peeta. Kohal on palju politseinikke.

Eestis elavatele venelastele on 9. mai suur pidupäev. Las olla. Kui nad meenutavad sõjasündmusi, leinavad hukkunud omakseid ja tähistavad sõja lõppu, on see mulle OK. Niipea, kui keegi hakkaks rääkima ja uhkustama, kuidas nad Eesti vabastasid, siis, palun, minule mitte. Siis tekitab see minus ääretut vastikust ja vastumeelsust.

Tõnismäelt ruttan Toompeale, kus lossiesisele väljakule kogunevad meeleavaldajad, et protesteerida Eesti-Vene piirilepingu allakirjutamise vastu 18. mail. Tuuakse plakateid, jagatakse lendlehti. Politseiautod saabuvad koos minibussitäie setu rahvarõivais naistega. Kohale marsivad Isamaaliidu lippu kandvad härrad. Keegi protesteerijate hulgas kannab Eesti rahvuslippu, millele on seotud mustad lindid. Valgepäine vanem härra jagab seletusi, miks piirilepe, nii nagu ta on, pole õige.

Siin kuuleb ainult eesti keelt. Siin näeb vaid üksikuid noori. Üldse on rahvast vähe. Kas tõesti meie riigi piir ei lähe rahvale korda? Peetakse ka kõnesid. Riigikogu liige Tõnis Lukas rõhutab oma sõnavõtus, et piirilepingule sellisel kujul, kus loovutatakse Venemaale ligi 5% Eesti Vabariigi ennesõjaaegsest territooriumist, ei tohi alla kirjutada. Ta ütleb, meie riigi sünnitunnistus on Tartu rahu. Mõned kõnelejad kutsuvad valitsust tagasi astuma.

Eestis on kogutud 15.000 allkirja piirileppe vastu. Vähe küll! Kas see muudab juba langetatud otsust, näitab lähim tulevik. Raske uskuda, sest enamus parteisid on nõus allakirjutamisega. Arvestades tagasihoidlikku osavõttu demonstratsioonil, ei usu, et sel oleks mõju muuta tehtud otsust. Järgmise päeva ajalehtedest ei leidnud ma sõnagi toimunud meeleavaldusest.

Jalutan Toompealt alla Tammsaare parki, kust kostab lõbusat muusikat. Siin toimub rahvapidu Euroopa päeva tähistamiseks. Sinised, kollased, valged õhupallid kaunistavad pargipuid ning väljakule ülesseatud lava. Siin on hoopis teine atmosfäär. Siin pidutseb Eesti noorus, kes ei hooli ammuse sõja mälestustest ega setude probleemist.

Esinevad Prantsuse Lütseumi noored. Nende koolikaaslased on tulnud kaasa elama. Paistab päike, taevas pole ühtegi pilve. Soovin ja loodan, et nende noorte tulevik oleks sama pilvitu. Just noortele ja agaratele avanevad Euroopa Liidus olles enneolematud võimalused isikliku elu parandamiseks ja hariduse saamiseks.

Esineb 3-liikmeline tüdrukute tantsutrupp säravates ja seksikates kostüümides. Muusika mürtsub valjult. Noored limpsivad jäätist, on rõõmsad ja käituvad korralikult. Kioskitest jagavad noored kenad näitsikud informatsiooni Euroopa Liidu kohta. Võtan kaasa mõned broshüürid ja hakkan astuma kodu poole.

Mõtisklen, et milline neist kolmest üritusest mulle kõige rohkem korda läheb. Venelaste võidupüha – kindlasti mitte. Euroopa päev ka mitte eriti. Setude demonstratsioon Toompeal – jah see nüüd küll. Olen veendunud, et Eesti praegune valitsus allkirjastab 18. mail piirileppe, saagu mis saab.

Märkmed: