Juba mõnda aega olime õhtuti taeva poole vaadanud, pilvi ja tuule suunda jälgides. Kogemused olid näidanud, et senised Tallinna pommitamised olid alati toimunud selgetel, hea nähtavusega öödel. Neil selgetel öödel läksime murega magama ja sageli äratas meid läbilõikav häiresignaal, õhutõrjerelvade raginad või mõned pommide lõhkekärgatused. Need õhurünnakud olid tavaliselt lühikestvusega ja madalatooniline sireen andis märku vaenlase lennukite lahkumisest.
Meie suure viljapuuaiaga ümbritsetud kodu asus Tallinna äärelinnas. Elasin seal vanemate ja pisitütrega, kes oli just saanud aastaseks. Abikaasa oli sõjaväelendur ja viibis rindel kodumaa kaitsel.
Selgetel öödel oli mure ka tema pärast. Elu Tallinnas kulges igapäevast sõjaaegset rada. Räägiti palju häiretest, pommitamistest, keldrite kindlustamisest, maale kolimisest — siiski lootes, et vast ei juhtu midagi tõsist. Olime ka kodus arutanud, et peaks kuskile linna lähedusse üürima korteri, kuhu saaks välja sõita ja rahulikult puhata.
9. märts oli ilus päikesepaisteline päev ja vanemad otsustasid sõita Keilasse, et seal korteri küsimust korraldada. Õhtu saabus, taevas oli pilvitu, tütar magas, lamasin voodis ja ootasin vanemaid. Järsku kõlas kurjakuulutav sireen. Haarasin voodist magava lapse ja ruttasin keldrisse. Asetasin ta selleks otstarbeks sinna viidud lapsevankrisse. Niisuguses vanuses laps magab väga sügavalt ja ühest ruumist teise viimine teda ei ärata. Ise istusin vankri ette puupakule. Varsti hakkasin kuulma vene pommilennukitele iseloomulikku mootorimürinat. Mürin lähenes ja valjenes ning pommiplahvatused koos õhutõrjemürskude lõhkemisega tihenesid.
Olin kindel, et nüüd on käes suurrünnak. Ei mäletagi enam, kui kaua see kohutav müra kestis. Panin oma pea lapse rinnale ja mõtlesin, et nii on parem koos siit ilmast lahkuda. Siis järsku hakkas kostma tugev pommilangemise vilin, otse meie pea kohal, iga momendiga lähenedes. Järgnes kõrvulukustav plahvatus ja keldri kahekordne välisuks langes ragisedes sissepoole. Tundus, nagu oleks kogu maja kokku varisenud.
Laps avas hetkeks silmad, ja vist nähes ema nägu läheduses, sulges need jälle, et edasi magada. Lennukite mürin kuuldus kaugenevat, veel mõned plahvatused ja siis valitses vaikus. Tundsin, et pean nüüd siit keldrist ja linnast lahkuma. Suurte raskustega vedasin lapsevankri üle murdunud uste välja. Maja oli püsti, aknad purunenud. Otsustasin korraks sisse astuda ja vaadata. Põrandad olid kaetud purunenud esemetega, nõudega, klaasikildudega. Liikumine oli peaaegu võimatu ja pilt masendav. Märkasin kõikjal okkalisi kaktuse tükke. Oli meil ju olnud akna all minu vanune ja minu suurune kaktus, mille isa oli istutanud minu sünni puhul. Ruttasin välja ja asusin teele, lapsevankrit ees lükates. Tänaval kohtasin oma majast välja rutanud naabrit, kellele jätsin sõnumi, et lähen Nõmmele ja püüan seal leida ühte emale tuttavat perekonda.
Jõudes Pärnu maanteele sattusin linnast valjaruttavasse inimmassi. Kõigil oli sama suund ja kõigil kiire. Mitmel nägu tahmane ja kaenlas kiiruga haaratud kompsuke. Taha jäi leekides linn, mis valgustas mu teekonda õudse värvinguga. Jõudnud Nõmmele, leidsin pimeduses imekombel maja, kus ma polnud kunagi käinud. Ainult ema juttudest mäletasin, kus tuli pöörata paremale, kus vasakule. Männimetsas asuva maja pererahvas võttis meid lahkelt vastu, kuigi samal ajal toimus Tallinnale teine pommirünnak. Järgmisel hommikul tuli isa meile järele. Nüüd kuulsin isalt, et pomm oli kukkunud meie aia tagumisele piirile, umbes 100 meetri kaugusele majast. Olukord Tallinnas, akendeta majas oli aga nii halb, et pidime jääma veel paariks päevaks lahke pererahva juurde, kuni avanes võimalus sõiduks Põltsamaale tädi juurde. Abikaasa sai rindelt mõnepäevase puhkuse perekonna evakueerimiseks ja heade inimeste abiga tulime kolimisega toime.
Siis ei olnud veel aimugi, et juba mõne kuu pärast seisab ees kodumaalt lahkumine ja et 9. märtsi ööl alustatud rännak oli meie suurrännaku algus, mis lõppes seitse aastat hiljem maakera teisel poolel Kanadas.
9. märts 1944 — 60 aastat tagasi
Arvamus
TRENDING
