Järgnevalt saate lugeda kahe autori — Heiki Sillaste ja Eerik Purje mälestusi sellest kohutavast sündmusest.
Elasin sel ajal Nõmmel ja õppisin Tallinnas Westholmi gümnaasiumis. See asus tollal Tõnismäel Hariduse tänaval Prantsuse lütseumi endistes ruumides. Kui õhuhäire sel saatuslikul õhtul undama hakkas, võis kell olla kusagil seitsme ringis. Tallinnas töötav isa oli igatahes juba koju jõudnud. Nagu mäletan, tulid lennukid kahes laines umbes tunnise vahega ja kella kümne paiku oli alarm möödas. Nõmmele langesid vaid üksikud pommid, kuid Tallinn hävitati armutult. Olin sel ajal 15-aastane ega mäleta pommitamisest enesest eriti palju. Järgmisel hommikul oli aga muidugi tarvis kohe linna peale minna, et hävitustöö ulatust oma silmaga üle vaadata.
Läksime sõbraga kahekesi ja minek toimus jalgsi, sest nii bussi- kui trammiliiklus oli katkenud. Kohe kodu läheduses avanes võigas pilt: tänaval lamas surnud mees, soolikad väljas, ilmselt pommikillust tabatud. Jõudsime kesklinna Harju tänavale välja, kus politsei sulges tee. Linn oli vänget suitsuhaisu täis ja osa puumajade rajoone põles veel. Kodukanti tagasi jõudes leidsime surnud mehe samast paigast, ainult saapad olid tal jalast kadunud. Isegi sellises olukorras leidus „soomuse-tegijaid“.
Koolid suleti ja naistel-lastel soovitati linnast lahkuda. Meie kooli ruumidest sai saksa sõjaväehaigla. Lõpuklassi õpilastele anti tunnistused kätte, ülejäänud klassid lihtsalt suleti. Meie pere läks Abja Paluojja, tallu ema sugulaste juurde, ainult isa jäi linna tööle. Minu õpingutel oligi sellega lõpp, hiljem läksin autoparandustöökotta õpipoisiks.
Heiki Sillaste
Mina sel ajal Tallinnas ei olnud ega seal ligilähedalgi, kuid ometi mäletan seda õhtut ülielavalt. Õppisin metsatehnikumis, mis tollal asus Tihemetsal, Pärnumaal, praeguse põllumajandustehnikumi ruumides. Ajad olid juba ärevad ja paljusid vaevas mure, kas saame ikka kooli lõpetatud. Mobilisatsioon oli juba palju õpilasi lahkuma sundinud ja rinne nihkus lähemale. Ühel õhtul märkasime, et taevaserv on tontlikult veripunane. Mäletan, kuidas seisime ja vaatlesime seda tulekuma, äng südames, kuna teadsime, et see tuleb Tallinna suunast. Kaugust arvestades taipasime, et midagi väga tõsist on juhtumas. Ei mäleta, kas raadio midagi teatas või ei, kuid selgus saabus kunagi järgmisel päeval, õigemini jupikaupa järgmistel päevadel.
Eerik Purje
9. märts 1944
Arvamus
TRENDING
