90 aastat Eesti Vabadussõja algusest

Arvamus | 28 Nov 2008 | Eesti Elu

Kas Vabadussõja vaim elab?

24. veebruaril 1918 sündinud Eesti Vabariigil tuli juba sama aasta novembri lõpus alustada võitlust oma olemasolu eest.

Lisaks selleks ajaks juba kergelt skeptika-loori mähkunud isamaa-armastusele polnud meie riigil ja rahval palju rõõmustavat – maa oli laostatud; riigiaparaati, õiget sõjaväge ega relvastust polnud. Nii lasus Eesti valitsuse ja sõjaväe juhtkonna õlul ränk koorem – luua oma riik ja sõjavägi, milleks aga vahendeid polnud. Sellest hoolimata otsustasid entusiastid oma noort vabariiki asuda kaitsma ja Nõukogude Venemaale vastu hakata. Viimane oli koondanud küllaltki tähelepanuväärsed jõud peamiselt Narva jõe taha.

Eesti Vabadussõda algas 90 aastat tagasi, 28. novembril 1918, kui enamlased vallutasid Narva ja kuulutasid seal välja Töörahva Kommuuni, mida toetasid ja juhtisid Vene marionetid.

Sõda algas eestlastele ebaõnnestunult, mobilisatsioon ei andnud soovitud tagajärgi ja meeste võitlusmoraal oli üsna madal. Vastase ülekaal oli tohutu, paljud lõid lootusetult käega ja pidasid isiklikku heaolu noore riigi käekäigust tähtsamaks.

Siiski asusid patriootilised ja kohusetundlikud ohvitserid, Kaitseliidu liikmed ning romantiliselt meelestatud koolinoored oma maa kaitsele, et vastase pealetungi tõrjuda või seda vähemalt pidurdada.

Ajakirjanik Pekka Erelt kirjutas Eesti Ekspressis (08.02.2008): „Esimeste hulgas tõusid relvile kooliõpilased, kes omakorda innustasid vanemaid ja kartlikumaid mehi. Ja kui detsembri keskel 1918 jõudsid Eesti rannikuvetesse Briti sõjalaevad ning jaanuaris 1919 saabusid rindele valgetes talveriietes bravuurikad Soome vabatahtlikud, siis süttis eestlastegi lootuse säde heleda leegina põlema.“

Sõja ebakindlast algusest hoolimata kujunes sellest eestlaste võidukäik, mida ei peatanud miski. Võõrväed löödi välja ja neil ei õnnestunud enam Eestisse tungida. Vabaduse hind oli aga tohutu – langes 5000 ning sai haavata 14.000 inimest.

Taani kompaniid Vabadussõjas juhtinud kol-ltn R. G. Borgelin iseloomustas tollaseid eesti ohvitsere järgmiselt: „Sel korral, kuid ka hiljem on mul olnud võimalus imetleda, kuidas eesti ohvitserid olid osanud kohaneda sõja tingimustega ja väikeste jõudude ning vahendite juures mõistsid täita kõiki moodsa sõjatehnika nõudeid. /…/ Mina olen küll vist olnud ainus välismaine ja võõras eriteadlane, kellel on olnud võimalus sõjas ja rahus pikemat aega koos töötada eesti ohvitseridega, ja olen rõõmus, et mul siin avaneb võimalus eesti rahvale jutustada, et Eesti Vabadussõja aegne ohvitser tegi oma sõjaväelise töö selliselt, et ta oma painduva ja kaalutletud taktikaga päästis hukkumisest paljud inimelud. Ja tema teeneks peab lugema seda, et see sõda nii ruttu ja õnnelikult lõpule viidi. /…/ Mina arvan, et ilma sellise ohvitserita ei oleks loodud Eesti Vabariiki.“

2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartus kahe riigi vahel rahuleping. Venelastel oli alandavat kaotusepilli raske alla neelata. Uus rünnak oli vaid aja küsimus.

Ja juba 1. jaanuaril 1924 pandigi toime organiseeritud mässukatse, mille käigus Venemaa üritas vägivaldse riigipöörde abil Eesti iseseisvust lämmatada. Hiljuti maalisid eesti filmimehed sellest groteskse pildi linateoses „Detsembrikuumus“, mida meilgi oli võimalus näha filmifestivali Estdocs 2008 ajal. Jälle olid Vabadussõja vaimsuse ja missioonitunnetusega ohvitserid need, kes mässu maha surusid. Paljud Eesti andekad ja silmapaistvad ohvitserid hukkusid 1940ndatel Nõukogude võimu ohvritena NKVD kongides, orja- või vangilaagrites.

Vene vaen ja vimm Eesti vastu ei kao ilmselt kunagi. Selle ilmingutega seisab meie riik silmitsi kogu aeg. Ja nii kaua, kui see kestab, vajab Eesti Vabadussõja ideaalidest ja vaimsusest innustatud patrioote.

„Pärast Vabadussõda räägiti palju Vabadussõja vaimust. Arvan, et meil on põhjust sellest sama palju rääkida kui toona hulk aastakümneid tagasi. Sest Vabadussõja vaim tähendab austust ja armastust oma riigi vastu, mille nimel nii paljud andsid elu,“ kirjutab Erelt.

Aeg on teinud oma töö, täna pole elus ühtki Vabadussõjas osalenut. Nad on läinud, kuid jätnud oma tähendusrikkad jäljed Eesti ajalukku, sest ilma võiduka Vabadussõjata poleks meil Eesti Vabariiki.

Kas nende ideaalid ja aated elavad edasi tänastes noortes? Vahel näib, et mitte, aga ega me ei tea ega oska ennustada, kuidas nad käituvad siis, kui Eesti vabadus peaks sattuma ohtu. On täiesti võimalik, et just siis lööb Vabadussõja vaim uuesti heleda leegiga lõkkele.

Arvamus

Jüri Toomepuu: Trumpi ja vabariiklaste võimas võit (2) (2)