Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
On juulikuu südasuvine päev Eestis
Moto: Kas sinu süda ka igatseda mõistab…?
On sume südasuvine pärastlõuna. Ilm on mere ääres tuuline ja merelained säbrulised, kuid tuule puudutus on soe ning leebe. Kolmandat nädalat järjest on heinailma, - kuiva, sooja ja päikest; vaid nüüd sadas veidi vihma. Kui praeguseks on eesti talumehel hein tegemata jäänud, siis on tal küll parasjagu laiskust kontides! Merevesi on kuni 19 – 20 C kraadi soe; seega piisav kodueestlasele karastavaks ujumiseks heinakuul.
Metsviinapuu väädid katavad maja välisseinu ja kaarduvad akende ümber. Tuul kahistab haaviku lehti ja kaldamets annab kõrvale tuttava metsakohina tunde – kutse loodusesse.
Aias õitsevad jasmiinid, roosid, lupiinid, liiliad, talvenelgid ja iga liiki kaunid võõrasemad. Lõhnabuketis on jasmiin ületamatu, kuid valgete roosipõõsaste läheduses on roosilõhn hurmavam. Rannaniidul õilmitsevad kibuvitsaroosid ja kraavipervel valendavad putked ja angervaksad. Aasal märkad õitsemas lutserni, nõiahammast, hiirehernest, ristikheina ja kurereha kimbukesi. Paepealsel kasvav valge mesikas ja samblasel liivikul olevad violetsed nõmmeliivatee õitevaibad sumisevad mesilastest.
Metsalinnud on vaiksemaks jäänud; küllap on nende pojapere juba lennuvõimeliseks sirgunud. Niidetud heinamaal kekslevad lõbusalt rohutirtsud ja mustad vaksapikkused viinamäeteod on metsaalusele teerajale jalutama ilmunud.
Merelahe on omaks võtnud rannarahva lemmikuna - graatsiline luigepere. Kui luigeema esimest korda oma poegadega merelahes purjetas,- oli kõigi hämmastus suur, sest hallikas-kollakaid väärikaid luigelapsi on kaheksa, - mis on harukordne! Nende tavaline merereis kulgeb luigeisa juhatusel, kes ujub kohevil tiivul nõtke kaelahoiakuga mõned meetrid eespool, siis siis on luigeema ja tema kiiluvees kaheksa luigepoega. Luigevanemad toovad oma pojad rannakivide vahele madalasse, kuna luigepoegade seni veel lühikesed kaelad muidu ei ulatuks põhjamudas nokitsedes sobrama ja toitu leidma. Kogu tegevust ei saada kuuldavalt ühtki häälitsust; luigepere koosmeel on vaimustav!
Juba varasemalt on selle lahesopi põlisasukaks uhke koskelpart oma toreda suletutiga. Pardiema on väga hoolikas, sest umbtiigi roosaarel on koorunud ka kaheksa väledat pardipoega, kes sukelduvad usinasti ja vahel ohuhäälitsuse korral sibavad nobedalt mööda lainepinda pardiema juurde.
Minu jalutuskäik kulges merepiiril kõrge liivakivikalda varisenud kamakate vahel teed otsides. Heaks abimeheks oli merest leitud lainete ja liiva poolt poleeritud puuoksast kepp, millele sai toetuda rada otsides. Matk kestis mitu kilomeetrit; talvine meretorm on kõik varasemad järsust merekalda-glindist ülesronimise rajad ja trepid “minema uhtunud”; viie-venna-kiviviskamise kohal järsus liivakivikaldas võis loendada mitukümmend kaldapääsukeste poolt uuristatud pesakoobast, kust pääsupojad on juba lahkunud ning rivistuvad elektriliinidel. Pesad on uuristatud pehmemasse liivakivivöötmesse, milline jääb kõrgel kaldapealsel kasvavate männijuurte lähedusse, aga meetrijagu madalamale; kaldaglindi kõrgus selles kohas on hinnanguliselt kuni 25 meetrit.
Tagasitee valisin teisel kõrgel kaldapealsel, kuhu on ehitatud kaunid häärberid vaatega merele. Korraga märkasin hämarikus eespool sõrkivat rebast majadevahelisel teel; imestasin loomakese julgust tulla majadevahelisele tänavale oma jahiretkele, - aga koerte haugatuste järel põikas ta kadakate vahele sügavasse rohtu. Edasi jalutades oli jälle minu ees lonkiv reinuvader; ta oli nii süvenenud oma nuuskivas tegutsemises, et ma järgnesin talle paarikümne meetri kaugusel rahulikult kümmekond minutit. Kadakasel karjamaal oli uduvine ja vaikne. Hääletult lendles öökull järske pöördeid tehes ning kadus põõsastikku niisama ootamatult kui oli ilmunud. Kaldast laskumisel valgustas sügavas puude varjus minu kivitreppi hiline jaaniuss oma heleda laternaga.
Matk lõppes nauditava ujumisega meres. Taevas oli hämar-punane, kui päike loojus merre; punane ketas vajus kiiresti lainete virvendusse. Varsti tõusis merest kuusirp kui lõkendav purje ning kerkis vähehaaval taevasse.
Õhtusel välilõkkel olid lepapuusüte kuumuses tasasel leegil restide vahel küpsetatud-suitsutatud värsked mereahvenad parajalt soolakad ning keedetud värske kartuliga isuäratav rannaroog. Kuuveerand oli nüüd tõusnud taevalaotusesse ja üksik täht ongi juba särama löönud…
Olles looduses ilma raadio ja telerita – oledki vaba linnakärast ja globaalsetest muredest. Looduse imeviiside tunnetamine annab rahu hingele, tasakaalukust vaimule, värsket rakendust füüsisele maaelu tegemistega, – mis kõik koos mindki nii rõõmsaks teevad…
Sume õhtupoolik oli üks ilusamatest.
Lugupidamisega ja suviste tervitustega 14. juulil
Mati Pungas, Tallinn
Moto: Kas sinu süda ka igatseda mõistab…?
On sume südasuvine pärastlõuna. Ilm on mere ääres tuuline ja merelained säbrulised, kuid tuule puudutus on soe ning leebe. Kolmandat nädalat järjest on heinailma, - kuiva, sooja ja päikest; vaid nüüd sadas veidi vihma. Kui praeguseks on eesti talumehel hein tegemata jäänud, siis on tal küll parasjagu laiskust kontides! Merevesi on kuni 19 – 20 C kraadi soe; seega piisav kodueestlasele karastavaks ujumiseks heinakuul.
Metsviinapuu väädid katavad maja välisseinu ja kaarduvad akende ümber. Tuul kahistab haaviku lehti ja kaldamets annab kõrvale tuttava metsakohina tunde – kutse loodusesse.
Aias õitsevad jasmiinid, roosid, lupiinid, liiliad, talvenelgid ja iga liiki kaunid võõrasemad. Lõhnabuketis on jasmiin ületamatu, kuid valgete roosipõõsaste läheduses on roosilõhn hurmavam. Rannaniidul õilmitsevad kibuvitsaroosid ja kraavipervel valendavad putked ja angervaksad. Aasal märkad õitsemas lutserni, nõiahammast, hiirehernest, ristikheina ja kurereha kimbukesi. Paepealsel kasvav valge mesikas ja samblasel liivikul olevad violetsed nõmmeliivatee õitevaibad sumisevad mesilastest.
Metsalinnud on vaiksemaks jäänud; küllap on nende pojapere juba lennuvõimeliseks sirgunud. Niidetud heinamaal kekslevad lõbusalt rohutirtsud ja mustad vaksapikkused viinamäeteod on metsaalusele teerajale jalutama ilmunud.
Merelahe on omaks võtnud rannarahva lemmikuna - graatsiline luigepere. Kui luigeema esimest korda oma poegadega merelahes purjetas,- oli kõigi hämmastus suur, sest hallikas-kollakaid väärikaid luigelapsi on kaheksa, - mis on harukordne! Nende tavaline merereis kulgeb luigeisa juhatusel, kes ujub kohevil tiivul nõtke kaelahoiakuga mõned meetrid eespool, siis siis on luigeema ja tema kiiluvees kaheksa luigepoega. Luigevanemad toovad oma pojad rannakivide vahele madalasse, kuna luigepoegade seni veel lühikesed kaelad muidu ei ulatuks põhjamudas nokitsedes sobrama ja toitu leidma. Kogu tegevust ei saada kuuldavalt ühtki häälitsust; luigepere koosmeel on vaimustav!
Juba varasemalt on selle lahesopi põlisasukaks uhke koskelpart oma toreda suletutiga. Pardiema on väga hoolikas, sest umbtiigi roosaarel on koorunud ka kaheksa väledat pardipoega, kes sukelduvad usinasti ja vahel ohuhäälitsuse korral sibavad nobedalt mööda lainepinda pardiema juurde.
Minu jalutuskäik kulges merepiiril kõrge liivakivikalda varisenud kamakate vahel teed otsides. Heaks abimeheks oli merest leitud lainete ja liiva poolt poleeritud puuoksast kepp, millele sai toetuda rada otsides. Matk kestis mitu kilomeetrit; talvine meretorm on kõik varasemad järsust merekalda-glindist ülesronimise rajad ja trepid “minema uhtunud”; viie-venna-kiviviskamise kohal järsus liivakivikaldas võis loendada mitukümmend kaldapääsukeste poolt uuristatud pesakoobast, kust pääsupojad on juba lahkunud ning rivistuvad elektriliinidel. Pesad on uuristatud pehmemasse liivakivivöötmesse, milline jääb kõrgel kaldapealsel kasvavate männijuurte lähedusse, aga meetrijagu madalamale; kaldaglindi kõrgus selles kohas on hinnanguliselt kuni 25 meetrit.
Tagasitee valisin teisel kõrgel kaldapealsel, kuhu on ehitatud kaunid häärberid vaatega merele. Korraga märkasin hämarikus eespool sõrkivat rebast majadevahelisel teel; imestasin loomakese julgust tulla majadevahelisele tänavale oma jahiretkele, - aga koerte haugatuste järel põikas ta kadakate vahele sügavasse rohtu. Edasi jalutades oli jälle minu ees lonkiv reinuvader; ta oli nii süvenenud oma nuuskivas tegutsemises, et ma järgnesin talle paarikümne meetri kaugusel rahulikult kümmekond minutit. Kadakasel karjamaal oli uduvine ja vaikne. Hääletult lendles öökull järske pöördeid tehes ning kadus põõsastikku niisama ootamatult kui oli ilmunud. Kaldast laskumisel valgustas sügavas puude varjus minu kivitreppi hiline jaaniuss oma heleda laternaga.
Matk lõppes nauditava ujumisega meres. Taevas oli hämar-punane, kui päike loojus merre; punane ketas vajus kiiresti lainete virvendusse. Varsti tõusis merest kuusirp kui lõkendav purje ning kerkis vähehaaval taevasse.
Õhtusel välilõkkel olid lepapuusüte kuumuses tasasel leegil restide vahel küpsetatud-suitsutatud värsked mereahvenad parajalt soolakad ning keedetud värske kartuliga isuäratav rannaroog. Kuuveerand oli nüüd tõusnud taevalaotusesse ja üksik täht ongi juba särama löönud…
Olles looduses ilma raadio ja telerita – oledki vaba linnakärast ja globaalsetest muredest. Looduse imeviiside tunnetamine annab rahu hingele, tasakaalukust vaimule, värsket rakendust füüsisele maaelu tegemistega, – mis kõik koos mindki nii rõõmsaks teevad…
Sume õhtupoolik oli üks ilusamatest.
Lugupidamisega ja suviste tervitustega 14. juulil
Mati Pungas, Tallinn
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.