Meri oli omal ajal ja alal tubli küll-ma just mõtlen siin neid Eesti iseseisvusaastate algust. Sest paraku oli tema üks vähestest, kes pimedast kommunistlikust ideoloogiast suutis väga kiiresti ümber orienteeruda-milleks siis selline tagasilöök tema seisukohtades? Võibolla äkki on ikka see kommunismi pisik sügaval tema hinge sees, ja küllap tema parimad aastad olid ika selle reziimi all elatud. Sellest oleneb palju inimese elu väärtustest ja hoiakust. Palju õnne temale. (Kui tema Viimsi kodust mööda sõita kas siis näeme teda hoovi peal Adidasi-särgis rinnal märgitud CCCP tähtedega????)

Ei tundu jah kuigi riigimehelik see Meri avaldus. Mõned põevad millegipärast endiselt mingeid imelikke komplekse 20. augusti ees. Kas tõesti tema ka?

Samas on see iseseisvuse taastamise kuupäev 20.08.1991 vähemalt sama tähtis, nagu võidupüha 23.06.1919. VÄHEMALT sama tähtis. Ning emotsionaalselt mõistagi lähemal, sest enamus neis sündmustes osalejatest on tänaseni meiega. Seda peab tunnistama ka riik, kasvõi austusest nende Kaitseliidu ja Kodukaitse meeste vastu, kes putšipäevil barrikaadidel seisid ning olid valmis lahinguteks Pihkva dessantväelastega, austusest nende raadioajakirjanike vastu, kes töötasid teadmises, et neid võidakse rünnata ning olid valmis alustama tööd põrandaaluses raadiojaamas.

Peame tänama õnne, et Eesti pinnal 1991. aastal toimunu jäi vaid psühholoogiliseks sõjaks ning hea sõnaga meeles pidama neid, kes selles sõjas suutsid Moskva seljatada ja putši haripunktis julgesid iseseisvumisotsuse välja töötada ja vastu võtta. Kui nad poleks seda teinud, kui palju siis oleks mõtet olnud kogu sellel tohutul tööl, mida tegi eesti rahvas erinevate poliitiliste liikumiste kaudu aastail 1987-1991? (Loomulikult ei mõtle ma siin Interliikumist, Töökollektiivide Ühendnõukogu ja nõukogude-meelset osa EKP-st eesotsas L.Annusega). Mis näoga oleksime silma vaadanud neile väliseestlastele, kes kogu okupatsiooniaja olid hoolitsenud selle eest, et Lääneriigid ei unustaks, et Baltimaad on okupeeritud?