"O Tempora! O Mores !"
Ajad on muutunud ja nii on ka inimesed.
Kunagi olid meil ka kiriku uksed alati avatud.
Kunagi oli nii Presidendi isiksus kui ta ametikoht rahva poolt respekteeritud.
Ja ka ümberpöördult. Tema uks oli meile lahti ja meie oma samuti temale.
Kõik see aga oli kuulus ajastusse kus hinnati kasvatust mida õpiti juba ema põlvel istudes.
Kehtisid teatud käitumisreeglid ja viisakusekombed. Kui eksisid nende vastu siis pidid ka arvestama tagajärgedega.
Ehk saime uut korda ja kasvatuse puudust vabandada sellega et see oli meile pärand Nõukogude Liidu ajastust kus sihilikult perekonna mõju vähendati. Pidime siis ju olema ühiskonna kasvandikud. Proleteriaadid kõik!
Ja kes kõige agaramalt laamendas, röökis ja saapatallaga kõnepulti tagus sai juhiks.
Mis oleks meie vabandus nüüd? Kas oleme ühe uue ja julge maailma kasvandikud?