Tuleb alustada Kallasest endast - tema oli esimene, kes kirjutas lohestunud voi kahest Eestist. Olen utelnud, et nii voib ka raakida neljast Eestist: eesti rikkad (Tallinn); eesti vaesed (ulejaanud riik); eesti muulased ja valiseestlased. On ka raagitud, et vaja on uhiskondlikku kokkulepet voi vahemalt rahulikku dialoogi.
Ulaltoodus aga peitub voimalus, et ei saada aru demokraatliku uhiskonna arengust. Kui tahetakse koik jalle uhte patta panna, siis oleme tagasi diktatuuris. On unustatud, et demokraatia vajab keskklassi arengut, mis oleneb vastavast seadusandlusest riigikogus ja maksupoliitikast. Pole juttu roovkapitalismist ega sotsialismist. Molemad on moodanik. Pigem peitub areng nende kahe segus, tasakaalus vastava uhiskonnaga.
Praegune uleminekuaeg (mis voib kesta uhe sugupolve) on tingitud jaanuskommunismi mottemallist, mis aastakumneid juurdunud ja millest nii kergelt lahti ei saa.
Vello Ederma

See oleks ime kui ühe sugupõlvega saaks hakkama!

Arvamine, et läheb terve sugupõlv
punasest mõtteviisist lahti saamiseks kannatab ise selle mõtteviisi all sest eeldab inimeste ühetaolisust. Inimesed on aga erinevad. Mõni õpib rutem, teisel ei piisa eluajastki.

Arvestamata on jäänud, et eestlased olid kui redised.Ainult õhuke pealispind oli punane. Muuseas keegi
kohalik Kesk-Aasiast rääkis 60 aastal, et neil ei ole ka veel rahvas teadlikuks saanud ja kannatab igandite all. Ta põhjendas sellega oma kiindumust kaubandusse ja argumendina lisas veel, et sõjast ka 15 aastat möödas aga tagajrjed ikka tunda.