Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
Tavalist eesti inimest oma tavalist igapäevaelu elanud viisteist aasta pole see pronkssõdur eriti teravaid meeleolusid küttnud, kuni see viimasel ajal sai üles võetud. Ma julgen päris siiralt väita et kui oleks läbi viidud Saar poll Tallinnas, siis leiaksime et see pronkssõduri teema pole üldse nii oluline keskmisele eesti inimesele. See ei ole et ta oleks tuim selle teema vastu; ta teab et need poliitikud kes pidanuks juba 90a. algul seda probleemi kõrvaldama magasid totaalselt maha igasuguse võimaluse tegutsemiseks. Kuid samuti mitte üks teps ei olene Eesti tegelik edasiminek sellestsamast mälestussambast. Kuid kui vaadata kui kavalalt neid niite on võimalik tõmmata mõnegi eesti tuntuima isiksuse või partei huvides, siis hakkab kohe ilmnema mingisugune selgem pilt sellest Tõnismäe probleemist. Venemaale ei ole see mälestusmärk nii suure tähendusega kui see, et Eesti mastaabis on võimalik ära kasutada seda sõdurimeest muutmaks Eesti riiki täiesti impotentseks territooriumiks. Ja see on miks rahval on ükskõik sellest märgist. Nende tegelikud huvid on et Eesti liiguks edasi. Ja miks siis ei ole Pirita obelisk või Tartu-Liivalaia maantee nurgal asuva viisnurga Staliniaegne maja samasugused vastuvõtmatud sümbolid mis vajavad kõrvaldamist?
Täiesti nõus selle arvamusega.
Ma kujutan ette et Tõnismäe sündroom on analoogne USA-s oleva Vietnami sündroomiga.
see teema muutus tulisemaks punkitiks alles siis kui eemaldati lihula ausamas mis oli püstitatud eesti eest võidelnud meestele
Ma vastaksin teie arvamusele nõnda; kui oleks ka Saar Poll tehtud Lihula mälestusmärgi pärast, siis oleks rahvas eitanud selle püstipanemist. Miks? Sest Eestis on vaja leida teistsugune väljend kuidas mälestada oma langenuid. Igasugune mälestusmärk sütib liiga teravaid emotsioone, ja see tekitab praegused vastuolud, kusjuures ainsad inimesed kes on suutelised seda momenti ära kasutama on mõlemal pool poliitilist kuristiku asuvad marurahvuslased. Ühel poolel siis Klenski ja Lebedev, ja teisel poolel Rebane, Liim ja Madisson. Ülejäänud rahvas soovib teist lahendust, aga Riigikogu ei ole siiani pädev olnud leidmaks seda õiget teed. Ja isegi kui see lahendus peaks täna olemas olema, selle vastu võivad aktiivselt töötada need kelle jaoks need mälestusmärgid on nii olulised poliitilised relvad.
K.v.! Küll sul on ka vilets eesti keel.
Što???
the posturing dunce doesn't know Russian, Estonian, or English. Perhaps we should try him in chimp-chatter.
Mälestusmärk mälestusmärgiks. Ta iseensest ei ole mingi pühaduse altar. Aga ta sümboliseerib ja endendab valet, et puna sõdurist rinde kangelsed tulid Eestit vabastama Nazi ikkest. See aitab tugevdada lääne ajaloo kooliõppikutes rõhutatud 50. aastat, et ainult Saksamaa oli süüdi teise maailmaasõja alustamises (see on nüüd kohati kuidagi muudetud) ning seetõttu N.Liidu pealetung kesk- ja ida Euroopa riikidesse sai ju ainult vabastamine (see on täiesti ümberhinnatud lääne kooliõpikutes). Pronkssõdur aitab säilitada valet Venemaal ja Eestisse sisserändajates ja kinnitada süüdistusi, et anti-pronkssõdurlased on neo-nazid
"Mälestusmärgid mälestusmärkideks". Just nii-pikemalt pajatada ei olegi vaja, sest kodueestlane mõtleb samamoodi kui sinagi. Ülejäänud jutt on sul väliseestlase mõttelaad, sest kui elaksid Eestis, hakkaksid Tõnismäe asjaolusse teisiti suhtuma. Eesti probleemid EI OLE kõik lahendatavad nii nagu vabas maailmas neid nähakse olevat. Seda saab isegi aru välismaalasest President kui teie edaspidi jälgite tema otsuste langetamist Pronkssõduri asjus. Kui tema arvamus ei haaku teie omaga, siis saate aru et mees on kursis Eesti oludega ja lähtub siinsetest tingimustest ja võimalustest. Nii on ka õige viis probleemide käsitemiseks.
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.