Jäävad puudu need fanfaarid,
mida võiduka valitseja saabumisel ikka mängitakse. HäRRa Ederma kordab ennast, ega väsi, aga siiski tasub kõrva taha panna, mida ta meile rääkimiata jätab.
Kas tema kasvust ei piisa küllaga, et viljelda midagi dokudraamale lähedasemat, ilma et prespektiiv ära kaoks, sest me ei või neid mälestusi tüütuse ja lääguseni lugeda. Vello, Viru veri ei värise ja meeste sõprus ei kärist, kuid meie pool ei ole kombeks vanu sõpru maapõhja manada. Kas sa ei mäleta, kuidas me Pärnu rannas koolipõlves hullasime?

Soovitan kõigile käsile võtta Maret Ahronovichi viimast romaani mille tausta alus on just nimelt Ameerika Hääl.

kas tuleb tagasi üle mere uudised
oleks tore kuulata.