Samal ajal pidas Eestis Võidupüha puhul toimunud paraadil kõne Eesti president. Ameerikas sündinud president mainis küll oma kõnes, et peame meeles pidama punase võimu poolt represseeritud eesti ohvitsere, kuid jättes mainimata neid kümneid tuhandeid eesti mehi, kes andsid 1944. aasta kaitselahingutes oma elu, mistõttu avanes võimalus ligi 90 tuhandel eestlasel ( nende hulgas ka presidendi omastel) Läände põgeneda. Paraku pole mitte ükski eesti poliitik seni oma avalikes sõnavõttudes eesti meeste võitlust Eesti taasokupeerinud Punaarmee vastu oma pidukõnedes maininud. See teema on tänaste Eesti poliitikute jaoks tabu.

Hästi armsalt ja meeleolukalt edasi antud reportaaž. Huumor ja asjalikkus oskusliku tasakaalustatusega doseeritud. Silma häirib vaid i-mitmuse väär kasutamine. Pikkuseid=pikkusi. :)

Pole siin häirivat midagi. Viimane ÕS lubab kasutada nii pikkusi (tüüpsõna oluline) kui ka pikkuseid (tüüpsõna soolane).

Pealkirjas kasutatud "põlvepikkuste poisikeste" on semantiliselt huvitav. Meie keelde ja kultuuriruumi on see sõnaühend tulnud Henriku Liivimaa Kroonikast, kus kroonik tsiteerib meie esivanemaid: "Kuni on veel kasvõi üks põlvepikkune poisike, ei võta me vastu ristiusku!"
See avaldus tehti peale pikki aastaid kestnud vabadussõda ülekaaluka ristisõdijate armee vastu. Kümned meie külad olid tuhastatud, kümned tuhanded naised ja lapsed tapetud kristlaste mõõkade all.
Tänud autorile, et ta ei lase sel ununeda!