Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
Mina olen seda meelt et kirikuelu oli palju ühisem veel siis, kui oli maailmas vaid kaks keskust-Rooma ja Konstantinoopol. Mõlemal olid oma kindlaks määratud liturgia ja dogmaatika, mille alusel me kõik leiaksime enam kui vajaliku ühiskeelt. Luteri kirik Eestis on kiiresti muutumas kõrgkirikuks, ja see on ainult hea asi. Katoliiklus ei ole samm tagasi, vaid meie ühine usk ühtse, püha ja katoolsesse kirikusse mida Jumal on õnnistanud sellest ajast kui Kristus määras Peetrit kirikupeaks. Loodame et mõistus valitseb ning ka Kanadas võime näha uut värsket katoliikliku teenistust mis on maailma kõige kaunim Jumalateenistus peale Õigeusu liturgia.
Aamen!
Kuidas juhtus, et peale ainult ühte päeva internetis kadus see artikkel kohe arhiivi? Milleks? Teised artiklid on pikemat aega internetis "koduleheküljel" küll.
Kirikute ühinemisest 1.
Kirikute ühinemine on huviobjektiks eestlastele üle ilma. Mida rohkem võetakse sõna küsimuse kohta “poolt”, “vastu” või kõrvaltvaataja seisukohalt, seda selgemaks saab tavalisele kirikulisele probleemistik, mis kaasub ühinemise protseduuriga. Tänu tuleb avaldada kõikidele sõnavõtjatele ja samuti nendele, kes need sõnavõtud avalikkuse ette toovad – eelkõige lehtedele “Eesti Elu”, “Vaba Eesti Sõna” ja “Eesti kirik”. Õpetaja Nelli Vahtra “Mõtteid kirikute ühinemise teemal” on artikkel, mille lugemine pakub huvi ka ilma redigeerija selgitava abita.
MÕTTEID KIRIKUTE ÜHINEMISE TEEMAL
Tänavu kevadest saadik on olnud juttu Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.) ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ühinemisest. Mismoodi kirikute ühinemist toimetatakse, sellest annab tunnistust E.E.L.K. Konsistooriumi poolt kirikukogule hääletamiseks esitatud eelnõu. Hääletamise tähtaeg, mis oli algselt määratud 15. juulile on praeguseks pikendatud 15. novembrini.
Kirikute ühinemise teema on põhjustanud emotsionaalseid reageeringuid pro et contra. Nädalalehed “Eesti Elu” ja “Vaba Eesti Sõna” on avaldanud kirjutisi, mis esitavad erinevaid arvamusi ühinemise vajalikkuse ja kasulikkuse kohta. Kodumaal ilmuv “Eesti Kirik” avaldas 6. augustil Lea Jürgensteini artikli pealkirjaga “Kirgede torm kirikute ühinemise teel”. Neist kirjutistest aga ei näi piisavat, et käivitada põhjalikumat arutelu kirikute ühinemise küsimuses, mis nõuab muuhulgas ka ajalooliste üksikasjade meenutamist enamal määral, kui seda senini on tehtud. Käesoleva kirjutise ülesandeks olengi seadnud ajalooliste faktide ning eklesioloogiliste ja kirikuõiguslike probleemide esiletoomise, millele ei ole seni küllaldaselt tähelepanu juhitud. Loodan, et see kirjatükk tekitab mõtteid ning innustab meid kõiki põhjalikumalt arutlema kirikute ühinemise teemal.
I. ÜHINEDA SAAVAD AINULT LAHUTATUD KIRIKUD
Ühinemise teema adekvaatseks käsitlemiseks tuleb kõigepealt teadvustada ja tunnistada kiriku lõhenemist kui tõsiasja. Siin-seal sõnavõttudes ja kirjutistes on avaldatud arvamust, et eestikeelne luterlik kirik ei olegi kunagi lõhenenud, ja et isegi läbi “raudse eesriide” kummagi poole vahel võimalust mööda toimunud suhtlemine viitab osaduse katkematusele. Seejuures eiratakse fakti, et mõlemad kirikud elasid juba tollel ajal erinevate piiskoppide juhtimise all ja see juhtimine rajanes erinevatele seadusandlikele aktidele.
Loomulikult säilitasid kirikud usuosaduse, sest mõlemad osapooled on luterlikud. Samuti säilis sakramentaalne osadus, sest jätkuvalt tunnistatakse teineteise vaimulikku ametit ja sakramentide kehtivust. Kadunud on aga hierarhiline osadus, ja hierarhilise osaduse puudumine põhjustab ka osaduse kõrgeima vormi, st täieliku osaduse kaotsimineku. Kirikulõhe on saanud faktiks, mille eiramine ei ole mingil moel kasuks praeguses ühinemisprotsessis. Seega vaatlen esmalt, kuidas sai teoks kiriku lõhenemine ja alles siis asun kirikute ühinemisprotsessi teema juurde.
Alustaksin ajaloolist lühiülevaadet 1930ndatest, mil Eesti Kirikus leidis aset mitmeid olulisi muudatusi. Piiskop Hugo Bernhard Rahamäe juhtimise ajal, 14. mail 1935 hakkasid kehtima uued põhimäärused. 1936 jaotati ühepiiskopkonnaline kirik kolmeks territoriaalseks piiskoplikuks vikariaadiks, mis rajati mõttega nad tulevikus Skandinaavia luterlike kirikute struktuuri eeskujul iseseisvateks piiskopkondadeks muuta. Kiriku sisekriisi tagajärjel 1939 oli ametisse asunud uus piiskop dr Johan Kõpp. Paraku ei olnud Eesti Kirikul võimalust alustada uut ajajärku oma arengus, sest nõukogude väed olid meie kodumaa okupeerinud ja 1940 toimunud riigipöörde tulemusena oli Eesti annekteeritud Nõukogude Liidu poolt. Uus rezhiim oli kirikuvaenulik, mitmed vaimulikud ja koguduste töötegijad langesid arreteerimiste, mobilisatsiooni ja 1941 suurküüditamise ohvriks.
Kirikute ühinemine on huviobjektiks eestlastele üle ilma. Mida rohkem võetakse sõna küsimuse kohta “poolt”, “vastu” või kõrvaltvaataja seisukohalt, seda selgemaks saab tavalisele kirikulisele probleemistik, mis kaasub ühinemise protseduuriga. Tänu tuleb avaldada kõikidele sõnavõtjatele ja samuti nendele, kes need sõnavõtud avalikkuse ette toovad – eelkõige lehtedele “Eesti Elu”, “Vaba Eesti Sõna” ja “Eesti kirik”. Õpetaja Nelli Vahtra “Mõtteid kirikute ühinemise teemal” on artikkel, mille lugemine pakub huvi ka ilma redigeerija selgitava abita.
MÕTTEID KIRIKUTE ÜHINEMISE TEEMAL
Tänavu kevadest saadik on olnud juttu Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.) ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ühinemisest. Mismoodi kirikute ühinemist toimetatakse, sellest annab tunnistust E.E.L.K. Konsistooriumi poolt kirikukogule hääletamiseks esitatud eelnõu. Hääletamise tähtaeg, mis oli algselt määratud 15. juulile on praeguseks pikendatud 15. novembrini.
Kirikute ühinemise teema on põhjustanud emotsionaalseid reageeringuid pro et contra. Nädalalehed “Eesti Elu” ja “Vaba Eesti Sõna” on avaldanud kirjutisi, mis esitavad erinevaid arvamusi ühinemise vajalikkuse ja kasulikkuse kohta. Kodumaal ilmuv “Eesti Kirik” avaldas 6. augustil Lea Jürgensteini artikli pealkirjaga “Kirgede torm kirikute ühinemise teel”. Neist kirjutistest aga ei näi piisavat, et käivitada põhjalikumat arutelu kirikute ühinemise küsimuses, mis nõuab muuhulgas ka ajalooliste üksikasjade meenutamist enamal määral, kui seda senini on tehtud. Käesoleva kirjutise ülesandeks olengi seadnud ajalooliste faktide ning eklesioloogiliste ja kirikuõiguslike probleemide esiletoomise, millele ei ole seni küllaldaselt tähelepanu juhitud. Loodan, et see kirjatükk tekitab mõtteid ning innustab meid kõiki põhjalikumalt arutlema kirikute ühinemise teemal.
I. ÜHINEDA SAAVAD AINULT LAHUTATUD KIRIKUD
Ühinemise teema adekvaatseks käsitlemiseks tuleb kõigepealt teadvustada ja tunnistada kiriku lõhenemist kui tõsiasja. Siin-seal sõnavõttudes ja kirjutistes on avaldatud arvamust, et eestikeelne luterlik kirik ei olegi kunagi lõhenenud, ja et isegi läbi “raudse eesriide” kummagi poole vahel võimalust mööda toimunud suhtlemine viitab osaduse katkematusele. Seejuures eiratakse fakti, et mõlemad kirikud elasid juba tollel ajal erinevate piiskoppide juhtimise all ja see juhtimine rajanes erinevatele seadusandlikele aktidele.
Loomulikult säilitasid kirikud usuosaduse, sest mõlemad osapooled on luterlikud. Samuti säilis sakramentaalne osadus, sest jätkuvalt tunnistatakse teineteise vaimulikku ametit ja sakramentide kehtivust. Kadunud on aga hierarhiline osadus, ja hierarhilise osaduse puudumine põhjustab ka osaduse kõrgeima vormi, st täieliku osaduse kaotsimineku. Kirikulõhe on saanud faktiks, mille eiramine ei ole mingil moel kasuks praeguses ühinemisprotsessis. Seega vaatlen esmalt, kuidas sai teoks kiriku lõhenemine ja alles siis asun kirikute ühinemisprotsessi teema juurde.
Alustaksin ajaloolist lühiülevaadet 1930ndatest, mil Eesti Kirikus leidis aset mitmeid olulisi muudatusi. Piiskop Hugo Bernhard Rahamäe juhtimise ajal, 14. mail 1935 hakkasid kehtima uued põhimäärused. 1936 jaotati ühepiiskopkonnaline kirik kolmeks territoriaalseks piiskoplikuks vikariaadiks, mis rajati mõttega nad tulevikus Skandinaavia luterlike kirikute struktuuri eeskujul iseseisvateks piiskopkondadeks muuta. Kiriku sisekriisi tagajärjel 1939 oli ametisse asunud uus piiskop dr Johan Kõpp. Paraku ei olnud Eesti Kirikul võimalust alustada uut ajajärku oma arengus, sest nõukogude väed olid meie kodumaa okupeerinud ja 1940 toimunud riigipöörde tulemusena oli Eesti annekteeritud Nõukogude Liidu poolt. Uus rezhiim oli kirikuvaenulik, mitmed vaimulikud ja koguduste töötegijad langesid arreteerimiste, mobilisatsiooni ja 1941 suurküüditamise ohvriks.
Kirikute ühinemisest 2
Saksa okupatsiooni ajal sai selgeks, et veelgi suuremad katsumused seisid kirikul alles ees. Sõjaolukorras kutsus konsistoorium 1943 kokku kirikukogu, mis võttis vastu otsuse volitada EELK piiskoppi juhul, kui ei ole võimalik kokku tulla kirikikogul või konsistooriumil, tegema kirikukogu või konsistooriumi asemel otsuseid, mis omavad samasuguse maksvuse, nagu oleksid need otsused tehtud kirikukogu või konsistooriumi poolt. Vahepeal oli sõjategevuses toimunud pööre ja idarinne oli hakanud läänepoole nihkuma. Kuna kommunistid olid tuntud selle poolest, et nad alustasid kirikustruktuuri hävitamist selle juhtkonna kõrvaldamisega, siis eluliselt tähtsaks sammuks oli kindlustada kiriku juhtimine olukorras, kus vaimulikud juhid võisid hukatud saada või mingil muul viisil kaduma minna. Selleks otsustas konsistoorium 29. juunil 1944 piiskopi ettepanekul määrata eriolukorras piiskopi asendamise järjekorra.
1944 sügisel põgenes läheneva punaarmee eest kodumaalt Läände 70-80 tuhat inimesest, nende seas 73 EELK vaimulikku eesotsas piiskop Johan Kõpu ja vikaarpiiskop Johannes Oskar Lauriga. EELK piiskopi asendamise järjekorras olnud vaimulikest jäi kodumaale ainukesena õp Anton Eilart, kes arreteeriti konsistooriumi ruumes 25. novembril 1944. Ta küüditati Tallinnast Taga-Kaukaasiasse. Kujunenud olukorras võtsid enda peale initsiatiivi pealinna allesjäänud õpetajad, kes moodustasid Ajutise Kiriku Komitee, mille etteotsa asus 17. jaanuaril 1945 piiskopi asetäitja ülesannetes õp August Pähn. 1945 laiendati Ajutise Kiriku Komitee koosseisu ja muudeti see konsistooriumiks. Õp Pähn arreteeriti 12. aprillil 1948 ja mõisteti sunnitööle Vorkutas.
Uues olukorras, eriti “raudse eesriide” tõttu ja kommunistliku rezhiimi kasvava represiivse kontrolli tingimustes kodukiriku suhtes, ei olnud piiskop Kõpul võimalik olla piisavas ühenduses kirikuga kodumaal, et osaleda kiriku valitsemises põhimäärustes ettenähtud ulatuses. Samuti oli piiskop Kõpu tagasipöördumine Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestisse ebareaalne. Tegemist oli olukorraga, mida kirikuõiguses tuntakse takistatud piiskopiameti (sedes impedita) nime all.
Mul on raske öelda, kas pigem puhtpragmaatilistel kaalutlustel või nõukogude administratsiooni poolt avaldatud surve tagajärjel otsustas Tallinnas asuv konsistoorium kuulutada 5. juulil 1945 vakantseks kõik need ametid, mille ametitäitjad olid lahkunud või ei olnud neid mingil muul põhjusel kohal oma ülesandeid täitmas. Seda akti tuleb lugeda loobumiseks eksiilis viibiva piiskop Kõpu tunnistamisest kirikupeana, ja kodumaal kerkis päevakorrale uue piiskopi valimine. Muidugi võib kahtluse alla seada Tallinnas moodustatud uue konsistooriumi ja selle otsuste legitiimsuse, kuid vaevalt on sellel praegu rohkem tähtsust kui näiteks sellel, kumb kirikutest on 1917 moodustatud vaba rahvakiriku otsene järeltulija.
Kodumaal tuli erakorraline kirikukogu kokku 23. oktoobril 1949 ja valis piiskopiks Tallinna praosti, assessor Jaan Kiiviti. Sama kirikukogu võttis oma teisel istungil 24. oktoobril 1949 vastu muutunud oludele kohandatud määruse “Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Seadused Eesti NSV-s”, mis ilmus trükist 1951. Trükis ilmunud seaduste II peatüki lisas märgitakse, et “kõigis seniseis seadusis, määrusis ja muis normes tuleb lugeda Piiskopi asemele Peapiiskop.”
Piiskop Kõpp, kes oli saabunud pagulasena Rootsi, moodustas seal EELK Komitee, mille liikmeiks said assessorid Johannes Oskar Lauri, Jakob Aunver, Aleksander Täheväli ning õpetajad Rudolf Kiviranna, Richard Koolmeister, Max Saar, Theodor Tallmeister. Piiskopile saabus teateid koguduste asutamisest eri paigus ja 31. juulil 1947 saatis piiskop Kõpp ringkirja vahepeal registreeritud kogudustele ja õpetajatele, kelle aadressid olid teada. Aegapidi hakkas kirik eksiilis võtma organiseeritumat kuju. 1948 avaldas Kiriku Komitee põhimäärused ühes 1943 kirikukogu poolt antud volituse rekonstrueeritud sõnastusega.
Saksa okupatsiooni ajal sai selgeks, et veelgi suuremad katsumused seisid kirikul alles ees. Sõjaolukorras kutsus konsistoorium 1943 kokku kirikukogu, mis võttis vastu otsuse volitada EELK piiskoppi juhul, kui ei ole võimalik kokku tulla kirikikogul või konsistooriumil, tegema kirikukogu või konsistooriumi asemel otsuseid, mis omavad samasuguse maksvuse, nagu oleksid need otsused tehtud kirikukogu või konsistooriumi poolt. Vahepeal oli sõjategevuses toimunud pööre ja idarinne oli hakanud läänepoole nihkuma. Kuna kommunistid olid tuntud selle poolest, et nad alustasid kirikustruktuuri hävitamist selle juhtkonna kõrvaldamisega, siis eluliselt tähtsaks sammuks oli kindlustada kiriku juhtimine olukorras, kus vaimulikud juhid võisid hukatud saada või mingil muul viisil kaduma minna. Selleks otsustas konsistoorium 29. juunil 1944 piiskopi ettepanekul määrata eriolukorras piiskopi asendamise järjekorra.
1944 sügisel põgenes läheneva punaarmee eest kodumaalt Läände 70-80 tuhat inimesest, nende seas 73 EELK vaimulikku eesotsas piiskop Johan Kõpu ja vikaarpiiskop Johannes Oskar Lauriga. EELK piiskopi asendamise järjekorras olnud vaimulikest jäi kodumaale ainukesena õp Anton Eilart, kes arreteeriti konsistooriumi ruumes 25. novembril 1944. Ta küüditati Tallinnast Taga-Kaukaasiasse. Kujunenud olukorras võtsid enda peale initsiatiivi pealinna allesjäänud õpetajad, kes moodustasid Ajutise Kiriku Komitee, mille etteotsa asus 17. jaanuaril 1945 piiskopi asetäitja ülesannetes õp August Pähn. 1945 laiendati Ajutise Kiriku Komitee koosseisu ja muudeti see konsistooriumiks. Õp Pähn arreteeriti 12. aprillil 1948 ja mõisteti sunnitööle Vorkutas.
Uues olukorras, eriti “raudse eesriide” tõttu ja kommunistliku rezhiimi kasvava represiivse kontrolli tingimustes kodukiriku suhtes, ei olnud piiskop Kõpul võimalik olla piisavas ühenduses kirikuga kodumaal, et osaleda kiriku valitsemises põhimäärustes ettenähtud ulatuses. Samuti oli piiskop Kõpu tagasipöördumine Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestisse ebareaalne. Tegemist oli olukorraga, mida kirikuõiguses tuntakse takistatud piiskopiameti (sedes impedita) nime all.
Mul on raske öelda, kas pigem puhtpragmaatilistel kaalutlustel või nõukogude administratsiooni poolt avaldatud surve tagajärjel otsustas Tallinnas asuv konsistoorium kuulutada 5. juulil 1945 vakantseks kõik need ametid, mille ametitäitjad olid lahkunud või ei olnud neid mingil muul põhjusel kohal oma ülesandeid täitmas. Seda akti tuleb lugeda loobumiseks eksiilis viibiva piiskop Kõpu tunnistamisest kirikupeana, ja kodumaal kerkis päevakorrale uue piiskopi valimine. Muidugi võib kahtluse alla seada Tallinnas moodustatud uue konsistooriumi ja selle otsuste legitiimsuse, kuid vaevalt on sellel praegu rohkem tähtsust kui näiteks sellel, kumb kirikutest on 1917 moodustatud vaba rahvakiriku otsene järeltulija.
Kodumaal tuli erakorraline kirikukogu kokku 23. oktoobril 1949 ja valis piiskopiks Tallinna praosti, assessor Jaan Kiiviti. Sama kirikukogu võttis oma teisel istungil 24. oktoobril 1949 vastu muutunud oludele kohandatud määruse “Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Seadused Eesti NSV-s”, mis ilmus trükist 1951. Trükis ilmunud seaduste II peatüki lisas märgitakse, et “kõigis seniseis seadusis, määrusis ja muis normes tuleb lugeda Piiskopi asemele Peapiiskop.”
Piiskop Kõpp, kes oli saabunud pagulasena Rootsi, moodustas seal EELK Komitee, mille liikmeiks said assessorid Johannes Oskar Lauri, Jakob Aunver, Aleksander Täheväli ning õpetajad Rudolf Kiviranna, Richard Koolmeister, Max Saar, Theodor Tallmeister. Piiskopile saabus teateid koguduste asutamisest eri paigus ja 31. juulil 1947 saatis piiskop Kõpp ringkirja vahepeal registreeritud kogudustele ja õpetajatele, kelle aadressid olid teada. Aegapidi hakkas kirik eksiilis võtma organiseeritumat kuju. 1948 avaldas Kiriku Komitee põhimäärused ühes 1943 kirikukogu poolt antud volituse rekonstrueeritud sõnastusega.
Kirikute ühinemine 3.
Kiriku Komitee otsusega 1953 oktoobrist hakati kirikuelu väljaspool Eestit organiseerima vastavalt “Määrustele EELK korraldamiseks paguluses”. Tõenäoliselt ajendatult kodumaal toimunud tiitlivahetusest otsustas piiskop Kõpp, toetudes 1943 erakorralisele volitusele, ringkirjaga 30. jaanuarist 1957 põhimääruste vastavates sätetes asendada sõna “piiskop” sõnaga “peapiiskop” ja sõna “vikaarpiiskop” sõnaga “piiskop”. 1957 oli kirikul kogudusi arvuliselt 62 ja neid teenis 53 õpetajat. Vastavalt peapiiskop Kõpu ringkirjale 24. septembrist 1958 alustas tööd väliskiriku konsistoorium. Mainimist vajab veel asjaolu, et väliskiriku kirikukogu valiti ja kutsuti kokku alles 1964 mais ja seda uue peapiiskopi valimiseks, kuna peapiiskop Kõpp oli siirdumas emerituuri.
Seoses praost Kiiviti valimisega kodumaal asuva kiriku piiskopiks 1949 jõudis lõpule ühtse EELK jagunemine kaheks omaette kirikuks. See protsess oli alguse saanud piiskop Kõpu põgenemisega kodumaalt, hoogustunud kahe eraldi tegutseva kirikukomitee moodustamisega, millest kasvasid välja kaks konsistooriumi, kulmineerunud kahe teineteisest sõltumatu piiskopi (hiljem peapiiskopi) ametisolekuga ja sanktsioneeritud kahe kirikukogu olemasolu ja seadusandliku tegevusega. Kirikulõhe oli saanud reaalsuseks.
Märkimist väärib ka kahe kiriku konstitutiivsete aktide erinevus. Kui pagulasuses tegutsev kirik on juhindunud põhimõtteliselt tänaseni 14. maist 1935 kehtinud põhimäärustest, olles neis läbi viinud küll teatud parandusi ja täiendusi, siis kirik kodumaal on elanud aastakümneid kommunistide poolt pealesurutud põhikirja alusel ja seejärel, praktilistest kaalutlustest lähtuvalt, iseäranis aga peale Eesti Vabariigi taasiseseisvumist, vastu võtnud uue põhikirja ja seadustiku ning täiendanud neid vastavalt vajadusele. Viimati võeti põhikirja uus variant vastu 28. aprillil 2004 ja kirikuseadustik 18. oktoobril 2005.
II. KAS JA KUIDAS ÜHINEDA?
Enne, kui hakkame lähemalt vaatlema kirikute ühinemise lepingu eelnõu teksti, pöörakem tähelepanu sellele, mis on oluline teoloogilises mõttes, ja keda me kristlastena tunnistame. Nikaia usutunnistust lugedes tunnistame ühtainust, püha, üleilmset ja apostellikku kirikut. Seda “ühtainust” ja “üleilmset” kirikut tunnistades oleme kuulekad oma Issandale, meie hingede ülemkarjasele, kes palvetab meie eest, et “kõik oleksid üks” (Jh 17:21). Kristuse tahte kohaselt peaksime olema ristimise kaudu osaduses ainujumalaga ja kristlastena liidetud omavahel jumala-laste seisusesse, ühte kirikusse, kus “ei ole enam kreeklast ega juuti” (Kl 3:11).
Sellele teoloogilisele imperatiivile vaatamata on kiriku ajalugu täis lõhenemisi. Need lõhenemised algasid juba kiriku algaegadel ja on kestnud meie päevini. Kõrvuti õpetuslike lahkarvamustega on lõhenemise põhjused olnud ka poliitilised, kultuurilised, keelelised, majanduslikud ja eelkõige rahvuslikud. Etnofületismi ideed on leidnud kindla koha kirikus ning viinud rohkearvuliste rahvuskirikute moodustamiseni üle maalma. Teisalt on kirikute hulgas tekkinud ka vastupidine liikumine. Kõikide kristlaste ühtsust silmas pidades on järjest enam ilmsiks saamas püüdlus suuremaks osaduseks kirikute vahel, mis on mõnikord kulmineerunud täieliku, st ka hierarhilise osaduse taastamisega.
Kiriku Komitee otsusega 1953 oktoobrist hakati kirikuelu väljaspool Eestit organiseerima vastavalt “Määrustele EELK korraldamiseks paguluses”. Tõenäoliselt ajendatult kodumaal toimunud tiitlivahetusest otsustas piiskop Kõpp, toetudes 1943 erakorralisele volitusele, ringkirjaga 30. jaanuarist 1957 põhimääruste vastavates sätetes asendada sõna “piiskop” sõnaga “peapiiskop” ja sõna “vikaarpiiskop” sõnaga “piiskop”. 1957 oli kirikul kogudusi arvuliselt 62 ja neid teenis 53 õpetajat. Vastavalt peapiiskop Kõpu ringkirjale 24. septembrist 1958 alustas tööd väliskiriku konsistoorium. Mainimist vajab veel asjaolu, et väliskiriku kirikukogu valiti ja kutsuti kokku alles 1964 mais ja seda uue peapiiskopi valimiseks, kuna peapiiskop Kõpp oli siirdumas emerituuri.
Seoses praost Kiiviti valimisega kodumaal asuva kiriku piiskopiks 1949 jõudis lõpule ühtse EELK jagunemine kaheks omaette kirikuks. See protsess oli alguse saanud piiskop Kõpu põgenemisega kodumaalt, hoogustunud kahe eraldi tegutseva kirikukomitee moodustamisega, millest kasvasid välja kaks konsistooriumi, kulmineerunud kahe teineteisest sõltumatu piiskopi (hiljem peapiiskopi) ametisolekuga ja sanktsioneeritud kahe kirikukogu olemasolu ja seadusandliku tegevusega. Kirikulõhe oli saanud reaalsuseks.
Märkimist väärib ka kahe kiriku konstitutiivsete aktide erinevus. Kui pagulasuses tegutsev kirik on juhindunud põhimõtteliselt tänaseni 14. maist 1935 kehtinud põhimäärustest, olles neis läbi viinud küll teatud parandusi ja täiendusi, siis kirik kodumaal on elanud aastakümneid kommunistide poolt pealesurutud põhikirja alusel ja seejärel, praktilistest kaalutlustest lähtuvalt, iseäranis aga peale Eesti Vabariigi taasiseseisvumist, vastu võtnud uue põhikirja ja seadustiku ning täiendanud neid vastavalt vajadusele. Viimati võeti põhikirja uus variant vastu 28. aprillil 2004 ja kirikuseadustik 18. oktoobril 2005.
II. KAS JA KUIDAS ÜHINEDA?
Enne, kui hakkame lähemalt vaatlema kirikute ühinemise lepingu eelnõu teksti, pöörakem tähelepanu sellele, mis on oluline teoloogilises mõttes, ja keda me kristlastena tunnistame. Nikaia usutunnistust lugedes tunnistame ühtainust, püha, üleilmset ja apostellikku kirikut. Seda “ühtainust” ja “üleilmset” kirikut tunnistades oleme kuulekad oma Issandale, meie hingede ülemkarjasele, kes palvetab meie eest, et “kõik oleksid üks” (Jh 17:21). Kristuse tahte kohaselt peaksime olema ristimise kaudu osaduses ainujumalaga ja kristlastena liidetud omavahel jumala-laste seisusesse, ühte kirikusse, kus “ei ole enam kreeklast ega juuti” (Kl 3:11).
Sellele teoloogilisele imperatiivile vaatamata on kiriku ajalugu täis lõhenemisi. Need lõhenemised algasid juba kiriku algaegadel ja on kestnud meie päevini. Kõrvuti õpetuslike lahkarvamustega on lõhenemise põhjused olnud ka poliitilised, kultuurilised, keelelised, majanduslikud ja eelkõige rahvuslikud. Etnofületismi ideed on leidnud kindla koha kirikus ning viinud rohkearvuliste rahvuskirikute moodustamiseni üle maalma. Teisalt on kirikute hulgas tekkinud ka vastupidine liikumine. Kõikide kristlaste ühtsust silmas pidades on järjest enam ilmsiks saamas püüdlus suuremaks osaduseks kirikute vahel, mis on mõnikord kulmineerunud täieliku, st ka hierarhilise osaduse taastamisega.
Kirikute ühinemine 4.
Tendents üksteisele läheneda on ilmnenud aastate vältel ka eestikeelsete luterikirikute juures. Pärast II maailmasõja lõppu tegutsesid kirikud kodumaal ja eksiilis eraldatuna “raudsest eesriidest”. Kirikute vahel tekkisid tihedamad kontaktid alles nõukogude impeeriumi lõpuperioodil. Arenes koostöö ja sõlmiti sõprussidemeid ning vahetati vaimulikke vaatamata teokssaanud kirikulõhele. Kahe kiriku koostööst annab ehk kõige enam tunnistust “Kiriku laulu- ja palveraaamatu” koostajate asjatundlik ühistöö aastail 1980-1990 kodumaal ja paguluses. Eesti taasiseseisvumine 1991 tõi kaasa kirikutevaheliste sidemete tugevnemise. Kerkis mõte kirikute taasühendamise vajalikkusest. Vähemalt teoreeriliselt oli enamus kirikurahvast mõlemal pool piiri sellega päri, konkreetsete plaanideni paraku ei jõutud. Peapiiskop Udo Petersoo valitsemisaja teiseks pooleks oli ühinemisprotsessi ettevalmistamine praktiliselt peatunud.
Õp dr Andres Tauli valimisega E.E.L.K. peapiiskopiks 2007 avanes uus võimalus ühinemisprotsessi taaselustamiseks. 27. mail 2008 Tallinnas peetud nõupidamisel arutasid EELK peapiiskop Andres Põder ja E.E.L.K. peapiiskop Taul kirikute ühinemist. Kohtumise telemusena valmis kuuepunktiline lepingu eelnõu, mille kohaselt E.E.L.K. jätkab tegevust EELK Välis-Eesti piiskopkonnana, kuid mille tegevuse aluseks jääksid endiselt E.E.L.K. põhimäärused. Põhimäärustesse viiakse sisse muudatused ametinimetuste osas. Seega, muutuks “E.E.L.K. peapiiskop” “piiskopiks”. Välis-Eesti piiskopkond oleks oma tegevuses aruandekohuslane EELK peapiiskopi ees, kes on ühtlasi nimetatud piiskopkonna ülemkarjaseks. Ühinemise leping on kavas alla kirjutada juba 28. septembril 2008.
Kuna ülalmainitud leping puudutab suurt muutust kirikute elus, siis ei piisa selle jõustumiseks lihtsalt lepingu allakirjutamisest kahe kirikujuhi poolt. See on kahtlemata causa major E.E.L.K. elus ja vajab seetõttu kirikukogu heakskiitu 2/3 häälte enamuse ulatuses. Sel otstarbel on Konsistoorium välja saatnud suletud ringi hääletajatele dateerimata “E.E.L.K. Konsistooriumi hääletamissedeli”, millele on lisatud hääletamisjuhend, lepingu eelnõu tekst ja ühinemise põhjendus. Paraku ei ilmne aga nendest dokumentidest, et hääletamisest osavõtjate näol on tegemist E.E.L.K. kirikukoguga.
Kirikute ühinemise lepingu eelnõu teksti ja hääletamissedelit lugedes tekib hulk küsimusi. Siinkohal püüan neil lühidalt peatuda. Lepingu tähelepanelikul lugemisel saab selgeks, et tegemist ei ole niivõrd kahe kiriku ühinemisega, kuivõrd ühe kiriku liitmisega teise koosseisu. Lepingu jõustumisel satuks E.E.L.K. subordineeritud staatusesse, ning see muudab ta tulevikus ebavõrdseks partneriks kõigis võimalikes lepingutes EELK-ga. Juhin tähelepanu sellele, et pärast ühendamist lõpetaks E.E.L.K. oma eksistentsi kui iseseisev kirik, ning jätkaks tegevust EELK piiskopkonnana.
Samas on probleemiks ka kodueesti kiriku põhikirjajärgne struktuur, mille kohaselt EELK on ühepiiskopkonnaline kirik ja nii kirikukogu, peapiiskop, kui ka konsistoorium on üheaegselt nii kogu EELK, kui ka selle ainsa piiskopkonna (Tallinna peapiiskopkonna) organid. Praegune EELK põhikiri ei võimalda rohkema, kui ühe piiskopkonna kuulumist sellesse. Seetõttu tekitaks Välis-Eesti piiskopkanna lülitamine EELK koosseisu ületamatuid kanoonilis-juriidilisi probleme.
.
Tendents üksteisele läheneda on ilmnenud aastate vältel ka eestikeelsete luterikirikute juures. Pärast II maailmasõja lõppu tegutsesid kirikud kodumaal ja eksiilis eraldatuna “raudsest eesriidest”. Kirikute vahel tekkisid tihedamad kontaktid alles nõukogude impeeriumi lõpuperioodil. Arenes koostöö ja sõlmiti sõprussidemeid ning vahetati vaimulikke vaatamata teokssaanud kirikulõhele. Kahe kiriku koostööst annab ehk kõige enam tunnistust “Kiriku laulu- ja palveraaamatu” koostajate asjatundlik ühistöö aastail 1980-1990 kodumaal ja paguluses. Eesti taasiseseisvumine 1991 tõi kaasa kirikutevaheliste sidemete tugevnemise. Kerkis mõte kirikute taasühendamise vajalikkusest. Vähemalt teoreeriliselt oli enamus kirikurahvast mõlemal pool piiri sellega päri, konkreetsete plaanideni paraku ei jõutud. Peapiiskop Udo Petersoo valitsemisaja teiseks pooleks oli ühinemisprotsessi ettevalmistamine praktiliselt peatunud.
Õp dr Andres Tauli valimisega E.E.L.K. peapiiskopiks 2007 avanes uus võimalus ühinemisprotsessi taaselustamiseks. 27. mail 2008 Tallinnas peetud nõupidamisel arutasid EELK peapiiskop Andres Põder ja E.E.L.K. peapiiskop Taul kirikute ühinemist. Kohtumise telemusena valmis kuuepunktiline lepingu eelnõu, mille kohaselt E.E.L.K. jätkab tegevust EELK Välis-Eesti piiskopkonnana, kuid mille tegevuse aluseks jääksid endiselt E.E.L.K. põhimäärused. Põhimäärustesse viiakse sisse muudatused ametinimetuste osas. Seega, muutuks “E.E.L.K. peapiiskop” “piiskopiks”. Välis-Eesti piiskopkond oleks oma tegevuses aruandekohuslane EELK peapiiskopi ees, kes on ühtlasi nimetatud piiskopkonna ülemkarjaseks. Ühinemise leping on kavas alla kirjutada juba 28. septembril 2008.
Kuna ülalmainitud leping puudutab suurt muutust kirikute elus, siis ei piisa selle jõustumiseks lihtsalt lepingu allakirjutamisest kahe kirikujuhi poolt. See on kahtlemata causa major E.E.L.K. elus ja vajab seetõttu kirikukogu heakskiitu 2/3 häälte enamuse ulatuses. Sel otstarbel on Konsistoorium välja saatnud suletud ringi hääletajatele dateerimata “E.E.L.K. Konsistooriumi hääletamissedeli”, millele on lisatud hääletamisjuhend, lepingu eelnõu tekst ja ühinemise põhjendus. Paraku ei ilmne aga nendest dokumentidest, et hääletamisest osavõtjate näol on tegemist E.E.L.K. kirikukoguga.
Kirikute ühinemise lepingu eelnõu teksti ja hääletamissedelit lugedes tekib hulk küsimusi. Siinkohal püüan neil lühidalt peatuda. Lepingu tähelepanelikul lugemisel saab selgeks, et tegemist ei ole niivõrd kahe kiriku ühinemisega, kuivõrd ühe kiriku liitmisega teise koosseisu. Lepingu jõustumisel satuks E.E.L.K. subordineeritud staatusesse, ning see muudab ta tulevikus ebavõrdseks partneriks kõigis võimalikes lepingutes EELK-ga. Juhin tähelepanu sellele, et pärast ühendamist lõpetaks E.E.L.K. oma eksistentsi kui iseseisev kirik, ning jätkaks tegevust EELK piiskopkonnana.
Samas on probleemiks ka kodueesti kiriku põhikirjajärgne struktuur, mille kohaselt EELK on ühepiiskopkonnaline kirik ja nii kirikukogu, peapiiskop, kui ka konsistoorium on üheaegselt nii kogu EELK, kui ka selle ainsa piiskopkonna (Tallinna peapiiskopkonna) organid. Praegune EELK põhikiri ei võimalda rohkema, kui ühe piiskopkonna kuulumist sellesse. Seetõttu tekitaks Välis-Eesti piiskopkanna lülitamine EELK koosseisu ületamatuid kanoonilis-juriidilisi probleme.
.
Kirikute ühinemine 5.
Kirikute ühendamist ei ole võimalik teostada kuuepunktilise lepingu alusel vaid see nõuab uue, ühise konstitutiivse dokumendi (põhikirja, põhimääruste) väljatöötamist ja heakskiitmist mõlema praegu eksisteeriva kiriku kirikukogude poolt. Fundamentaalse uuendusena, mille see uus dokument sisse peaks tooma, oleks kiriku kahetasandilisus: esimese tasandi moodustaks EELK kui “katusorganistasioon”, mille seadusandliku organina tegutseks kirikukogu (national synod). Kirikukogu eesistujaks oleks tõenäoliselt Tallinna peapiiskop. Esimese tasandi juurde kuuluksid veel vajaminevad komisjonid ja kõrgem kirikukohus. Teise tasandi moodustaksid üksikud piiskopkonnad, eesotsas oma piiskopi, piiskopkonna sinodi (diocesan synod), konsistooriumi ja alama astme kirikukohtuga. Piiskopkonna sinod tegutseks samas ka uue piiskopi valimiskoguna. Selline struktuur ei ole midagi uut päikese all, vaid on kasutusel mäletamatutest aegadest kõigis episkopaal-sinodaalse struktuuriga kirikutes.
Rõhutatud on, et Eesti Kirik ei ole episkopaalne, vaid episkopaal-sinodaalne, st juhtimine toimub nii ülevalt alla, kui alt üles ning otsuste tegemine toimub laiapõhjalise dialoogi ja konsensuse alusel. Sinodaalsuse aspektist ühinenud EELK juhtimisel ei saa ega tohi mööda minna. Pööran tähelepanu, et allakirjutamiseks ettevalmistatud lepingu eelnõus on sätted, et Välis-Eesti piiskopkanna ülemkarjaseks saab olema EELK peapiiskop, ning et Välis-Eesti piiskopkond on aruandekohustuslik EELK peapiiskopi ees. Seega saab ühinenud kiriku kõrgemaks organiks Tallinnas asuv peapiiskop, samal ajal kui sinodaalsel pinnal mingit integreerumist ette nähtud ei ole. Selline areng põhjustaks episkopaal-sinodaalse juhtimismudeli hülgamise, ja lõpptulemus meenutaks pigem patriarhaati – õigeusukirikutes levinud juhtimisviisi
Lepingu viies punkt, mis puudutab E.E.L.K. koguduste kuulumist asukohamaade luterlikesse sinoditesse tekitab samuti küsimusi. Esmapilgul pole ju sellest midagi iseenesestmõistetavamat: üks kogudus peab loomulikult kuuluma oma asukohamaa kirikusse/sinodisse. Kildsõna “ka” reedab, et siin on tegemist topeltkuuluvusega. Nimelt kuuluvad kõik Kanadas asuvad ja mõni USA-s asuv eesti kogudus samaaegselt E.E.L.K.-ga kas kohalikku mõõdukasse (Evangelical Lutheran Church in America, Evangelical Lutheran Church in Canada), või konservatiivsesse (Lutheran Church – Missouri Synod, USA või Lutheran Church – Canada) kirikusse. Laiemale avalikkusele ei ole päriselt teada, missugused kokkulepped seovad eesti kogudusi nende asukohamaade kirikutega. Tõenäoliselt on tegu aastakümnete-taguste majanduslike sidemetega, ja mõnedki eesti õpetajad on koolitatud nende kirikute poolt ning teeninud nende ingliskeelseid kogudusi.
Nõnda on piirid E.E.L.K. ja asukohamaade luterlike kirikute vahel hajusaks muutunud. Eklesioloogilisest vaatepunktist lähtudes on selline topeltkuuluvus ülimalt küsitav, kuid veelgi suurem probleem tuleneb sellest, et eelpoolmainitud konservatiivsed kirikud ei ole mõõdukate kirikutega isegi mitte palveosaduses. Kohalike mõõdukate ja konservatiivsete kirikute vahel olev piir on nii Kanadas kui USA-s väga selgelt maha pandud. E.E.L.K. ja EELK ühinemisel segadus ainult suureneks, sest EELK-l puudub osadus näiteks Missouri Sinodi Luterliku Kirikuga.
Lepingu eelnõu kuuendas punktis räägitakse kirikuelu ühtlustamisest ja selleks vajaminevast õigusaktide täiendamisest tulevikus. Arvan, et kui hetkel puudubki valmisolek uue, ühise põhikirja väljatöötamiseks, siis oleks vähemalt hädavajalik need õigusaktide täiendamise eelnõud aegsasti paberile panna ja avalikustada enne ühinemislepingule allakirjutamist.
.
Kirikute ühendamist ei ole võimalik teostada kuuepunktilise lepingu alusel vaid see nõuab uue, ühise konstitutiivse dokumendi (põhikirja, põhimääruste) väljatöötamist ja heakskiitmist mõlema praegu eksisteeriva kiriku kirikukogude poolt. Fundamentaalse uuendusena, mille see uus dokument sisse peaks tooma, oleks kiriku kahetasandilisus: esimese tasandi moodustaks EELK kui “katusorganistasioon”, mille seadusandliku organina tegutseks kirikukogu (national synod). Kirikukogu eesistujaks oleks tõenäoliselt Tallinna peapiiskop. Esimese tasandi juurde kuuluksid veel vajaminevad komisjonid ja kõrgem kirikukohus. Teise tasandi moodustaksid üksikud piiskopkonnad, eesotsas oma piiskopi, piiskopkonna sinodi (diocesan synod), konsistooriumi ja alama astme kirikukohtuga. Piiskopkonna sinod tegutseks samas ka uue piiskopi valimiskoguna. Selline struktuur ei ole midagi uut päikese all, vaid on kasutusel mäletamatutest aegadest kõigis episkopaal-sinodaalse struktuuriga kirikutes.
Rõhutatud on, et Eesti Kirik ei ole episkopaalne, vaid episkopaal-sinodaalne, st juhtimine toimub nii ülevalt alla, kui alt üles ning otsuste tegemine toimub laiapõhjalise dialoogi ja konsensuse alusel. Sinodaalsuse aspektist ühinenud EELK juhtimisel ei saa ega tohi mööda minna. Pööran tähelepanu, et allakirjutamiseks ettevalmistatud lepingu eelnõus on sätted, et Välis-Eesti piiskopkanna ülemkarjaseks saab olema EELK peapiiskop, ning et Välis-Eesti piiskopkond on aruandekohustuslik EELK peapiiskopi ees. Seega saab ühinenud kiriku kõrgemaks organiks Tallinnas asuv peapiiskop, samal ajal kui sinodaalsel pinnal mingit integreerumist ette nähtud ei ole. Selline areng põhjustaks episkopaal-sinodaalse juhtimismudeli hülgamise, ja lõpptulemus meenutaks pigem patriarhaati – õigeusukirikutes levinud juhtimisviisi
Lepingu viies punkt, mis puudutab E.E.L.K. koguduste kuulumist asukohamaade luterlikesse sinoditesse tekitab samuti küsimusi. Esmapilgul pole ju sellest midagi iseenesestmõistetavamat: üks kogudus peab loomulikult kuuluma oma asukohamaa kirikusse/sinodisse. Kildsõna “ka” reedab, et siin on tegemist topeltkuuluvusega. Nimelt kuuluvad kõik Kanadas asuvad ja mõni USA-s asuv eesti kogudus samaaegselt E.E.L.K.-ga kas kohalikku mõõdukasse (Evangelical Lutheran Church in America, Evangelical Lutheran Church in Canada), või konservatiivsesse (Lutheran Church – Missouri Synod, USA või Lutheran Church – Canada) kirikusse. Laiemale avalikkusele ei ole päriselt teada, missugused kokkulepped seovad eesti kogudusi nende asukohamaade kirikutega. Tõenäoliselt on tegu aastakümnete-taguste majanduslike sidemetega, ja mõnedki eesti õpetajad on koolitatud nende kirikute poolt ning teeninud nende ingliskeelseid kogudusi.
Nõnda on piirid E.E.L.K. ja asukohamaade luterlike kirikute vahel hajusaks muutunud. Eklesioloogilisest vaatepunktist lähtudes on selline topeltkuuluvus ülimalt küsitav, kuid veelgi suurem probleem tuleneb sellest, et eelpoolmainitud konservatiivsed kirikud ei ole mõõdukate kirikutega isegi mitte palveosaduses. Kohalike mõõdukate ja konservatiivsete kirikute vahel olev piir on nii Kanadas kui USA-s väga selgelt maha pandud. E.E.L.K. ja EELK ühinemisel segadus ainult suureneks, sest EELK-l puudub osadus näiteks Missouri Sinodi Luterliku Kirikuga.
Lepingu eelnõu kuuendas punktis räägitakse kirikuelu ühtlustamisest ja selleks vajaminevast õigusaktide täiendamisest tulevikus. Arvan, et kui hetkel puudubki valmisolek uue, ühise põhikirja väljatöötamiseks, siis oleks vähemalt hädavajalik need õigusaktide täiendamise eelnõud aegsasti paberile panna ja avalikustada enne ühinemislepingule allakirjutamist.
.
Kirikute ühinemine 6.
Kokkuvõtteks tuleb öelda, et esitatud lepingu eelnõu on pealiskaudne ja toores. Kahjuks ei paku lepingu eelnõu välja konkreetset eklesiaalset mudelit, mis oleks ühinemise aluseks, – ja mis omakorda tagaks hästifunktsioneeriva kiriku. Peamise nõrkusena tuleb mainida ühise (ühendava) konstitutiivse dokumendi ja ühise (ühendava) sinodaalse organi vajaduse ignoreerimist. Seega, kehastub lepingujärgne osadus ainult Tallinna peapiiskopi ametis ja tema õigused ning kohustused Välis-Eesti piiskopkonna suhtes pole defineeritud, mis võib tulevikus arusaamatusi tekitada
Muret tekitab ka käivitatud protsessi läbiviimise viis. Selle kohta, et kirikute ühinemine on suure sammu võrra edasi liikumas, saime teada “Eesti Elu” informaalsest artiklist 9. maist 2008. Kirikurahvale ei ole seni adresseeritud ühtegi ametlikku avaldust, deklaratsiooni ega muud sarnast dokumenti, milles selgitataks põhjalikult mis, miks ja kuidas toimumas on. Samuti ei ole avalikustatud oletatavasti 27. mail vastuvõetud ühinemisprotsessi raamkava.
Väljasaadetud hääletussedelid pidid esialgse nõude kohaselt olema postitatud tagastamiseks juba 15. juulil, kuid mitmed kogudused väljendasid rahulolematust lühikese tähtaja suhtes ning nõudsid selle pikendamist. Lõpuks pikendaski Konsistoorium hääletussedelite tagasilaekumise tähtaega 15. novembrini. Kuna lepingu allakirjutamine on kavandatud 28. septembriks, siis pärast seda kuupäeva laekunud hääletussedelitel pole toimuva suhtes enam mingit mõju. Kogu arutamis- ja hääletamisperiood on millegipärast sattunud suvisele ajale, mil paljud reisivad või viibivad kodust eemal ja nii mõneski E.E.L.K. koguduses ei toimu jumalateenistusi ega muid koosviibimisi. See teeb kirikute ühinemise arutamise ja seisukohavõtmise antud küsimuses äärmiselt raskeks või isegi võimatuks. Jääb üle imestada, milleks liigne kiirustamine sellises meie kirikute jaoks tähtsas küsimuses.
Tõepoolest, minugi käest on koguduseliikmed korduvalt küsinud: mis kasu on meil (väliseesti ja kodueesti) kirikute ühinemisest? Vastus sellele küsimusele oleneb muidugi sellest, kuidas asjale läheneda. Eklesioloogilisest vaatepunktist lähtudes on protsess peaaegu iseenesestmõistetav. Puhtpraktilise põhjusena tuuakse muuhulgas esile vajadust tagada väljaspool Eestit asuvate koguduste teenimine kodumaal koolitatud vaimulike poolt. Alates Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest ongi mitmetes E.E.L.K. kogudustes teeninud ja jätkavad teenimist EELK vaimulikud. Arvan siiski, et on ebaõige esitada küsimusi üksnes toimuva kasulikkust silmas pidades – selle asemel tuleb kirikute ühinemise küsimusele läheneda vaimuinimese silmadega, ja teha, mis on loomulik ja õige. Seda aga, mis on loomulik ja õige, peab viimselt igaüks ise oma südames otsustama.
ÕP NELLI VAHTER
Kokkuvõtteks tuleb öelda, et esitatud lepingu eelnõu on pealiskaudne ja toores. Kahjuks ei paku lepingu eelnõu välja konkreetset eklesiaalset mudelit, mis oleks ühinemise aluseks, – ja mis omakorda tagaks hästifunktsioneeriva kiriku. Peamise nõrkusena tuleb mainida ühise (ühendava) konstitutiivse dokumendi ja ühise (ühendava) sinodaalse organi vajaduse ignoreerimist. Seega, kehastub lepingujärgne osadus ainult Tallinna peapiiskopi ametis ja tema õigused ning kohustused Välis-Eesti piiskopkonna suhtes pole defineeritud, mis võib tulevikus arusaamatusi tekitada
Muret tekitab ka käivitatud protsessi läbiviimise viis. Selle kohta, et kirikute ühinemine on suure sammu võrra edasi liikumas, saime teada “Eesti Elu” informaalsest artiklist 9. maist 2008. Kirikurahvale ei ole seni adresseeritud ühtegi ametlikku avaldust, deklaratsiooni ega muud sarnast dokumenti, milles selgitataks põhjalikult mis, miks ja kuidas toimumas on. Samuti ei ole avalikustatud oletatavasti 27. mail vastuvõetud ühinemisprotsessi raamkava.
Väljasaadetud hääletussedelid pidid esialgse nõude kohaselt olema postitatud tagastamiseks juba 15. juulil, kuid mitmed kogudused väljendasid rahulolematust lühikese tähtaja suhtes ning nõudsid selle pikendamist. Lõpuks pikendaski Konsistoorium hääletussedelite tagasilaekumise tähtaega 15. novembrini. Kuna lepingu allakirjutamine on kavandatud 28. septembriks, siis pärast seda kuupäeva laekunud hääletussedelitel pole toimuva suhtes enam mingit mõju. Kogu arutamis- ja hääletamisperiood on millegipärast sattunud suvisele ajale, mil paljud reisivad või viibivad kodust eemal ja nii mõneski E.E.L.K. koguduses ei toimu jumalateenistusi ega muid koosviibimisi. See teeb kirikute ühinemise arutamise ja seisukohavõtmise antud küsimuses äärmiselt raskeks või isegi võimatuks. Jääb üle imestada, milleks liigne kiirustamine sellises meie kirikute jaoks tähtsas küsimuses.
Tõepoolest, minugi käest on koguduseliikmed korduvalt küsinud: mis kasu on meil (väliseesti ja kodueesti) kirikute ühinemisest? Vastus sellele küsimusele oleneb muidugi sellest, kuidas asjale läheneda. Eklesioloogilisest vaatepunktist lähtudes on protsess peaaegu iseenesestmõistetav. Puhtpraktilise põhjusena tuuakse muuhulgas esile vajadust tagada väljaspool Eestit asuvate koguduste teenimine kodumaal koolitatud vaimulike poolt. Alates Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest ongi mitmetes E.E.L.K. kogudustes teeninud ja jätkavad teenimist EELK vaimulikud. Arvan siiski, et on ebaõige esitada küsimusi üksnes toimuva kasulikkust silmas pidades – selle asemel tuleb kirikute ühinemise küsimusele läheneda vaimuinimese silmadega, ja teha, mis on loomulik ja õige. Seda aga, mis on loomulik ja õige, peab viimselt igaüks ise oma südames otsustama.
ÕP NELLI VAHTER
Kirikuline - sa kirjutad LIIGA PIKKA lugu kommentaarina.
See peaks olema omaette artikkel.
See peaks olema omaette artikkel.
Artikkel teeb selgeks, et kirik on E.E.L.K. js mitte EELK, kes on ENSV okupantide seaduste alusel peale sunnitud ja on ENSV produkt.
ikka päranduse saamine,on see üks eesmärk ja saavad muidugi kuritegelik organiseeritud küüditajate liikmed,arvan isegi teatud isikud,ei jagata paljudele,hästi otsustatud,et ei ühinetud,need ei ole need keda usaldame
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.