Arvamusena täpsustan, et eesti keeles tuleb väga täpselt esitada väljendusi ja termineid, eriti lugude pealkirjades ja ilma hämamata.

Ei ole nõus hr. V.Helk`iga morfeemi "hirm" kasutusega kogu eesti rahva kohta.... Selline "termin" vaevab arvatavasti loo autorit juba pikka aega, kahjuks...
Olen kindel et enamus eesti rahvast oli ja on "murelik" vene okupatsioonide ja kuritegude suhtes ning rakendab ka vajalikke meetmeid.

Hr V.Helk võiks tutvuda prof Juri Lotman`i teosega "Hirm ja segadused", milline kirjastati hiljuti eesti keeles ja see teos kajastab Vene aadelkonna saatust ja probleeme Vene ajaloos. Vast eriti Venemaale sobib see termin ?
Nimetatud teoses on huvitavalt esitatud, et Venes on olnud "reeglina" iga sajandivahetuse aegu "segadused" (vene k.-smuta), kui ka "hirmud" ning koos vene aadelkonna hävinguga on hävinud ka väärikus, korrektsus, vastutustunne, seaduslikkus, ...?

Nii et kasutada tuleks "seda" ikka õigesti ja "omal kohal" süntaksis ja ka ajaloos ning "oma muresid" ei tasuks kogu eesti rahva kaela veeretada...!
Me saame Eestis ikka ja alati hakkama!

Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinnast
15ndal viinakuupäeval 2008

On hea meel saada mõistlikku vastukaja! Olen ise põhimõtteliselt optimist, seda oli väga vaja pikkade pagulasaastate kestel. Pole aga semiootik, vaid ajaloolane. Teise maailmasõja produkt, kuulun suurelt osalt hävitatud, represseeritud ja räsitud põlvkonda. Nii ei saa taandada kõike "murele"! Kui küüditajad viisid 1941. aasta 14, juunil minu vana tädimehe ja mitme klassikaaslase perekonnad, ei piirdunud reaktsioon murega. Kui 1944. aastal seisis meie tulevik kaalul, ei piisanud murest. Kui minu ema isegi pärast Stalini surma ei julgenud kirjutada Norilskis 1946. aastal hukkunud vennast muud, et ta suri Põhja-Venemaal, kas oli selle taga ainult mure?
Siin Taanis on mul tõepoolest olnud palju muret, kuidas saada hakkama, aga polnud põhjust tunda hirmu. Tihti ärkasin aga hirmuga, nägin unes, et olin Eestis ja ei pääsenud välja. See jäi minu alateadvusse ja kadus alles Eesti taasiseseisvumisel. Oletan, et ma pole erand, et ka okupatsiooni ajal oli hirm alateadvuses paljude saatjaks. Nagu ma kirjutan, oli see ju süsteemi alustalaks. Mure oli pigem süsteemi truudel teenritel, eriti taasvabanemise kulgedes, oma positsiooni säilitamise eest. Selleks pole aga enam põhjust. Rõhutan, et nooremal põlvkonnal pole vaha tunda hirmu, neile on kõige tähtsamad isiklikud mured. Mati Pungas kuulub sõjajärgsesse põlvkonda, kes ju teatud määral oli sunnitud süsteemiga harjuma, nii et siin võib vist rääkida peamiselt murest. Aga minu eesmärgiks hirmust rääkimisel on juhtida tähelepanu faktile, et seda kasutab Venemaa oma propagandas eestlaste pinge all hoidmiseks. See ilmneb eriti võrgukommentaarides, kus iga Moskva propagandarünnak Eesti vastu ei paista äratavat mitte ainult hirmu, vaid vahel koguni paanikat. Loomulikult pole seda hirmu kogu rahval - mitmesugustel põhjustel mille analüüs on omaette teema. Ka mina loodan, et saate kõigest hoolimata ise hakkama - aga nagu ajalugu on näidanud, mitte ikka ja alati!