Sinimägede liini tuli hoida, sest tegemist oli Saksa armee jaoks eluküsimusega.
Viimane seisnes nii Sillamäe õlitehaste õliressursis kui ka uraanimaagis, mis läks Kruppi tehastele tankimürskude läbilöögivõime suurendamiseks.
Eestis asunud õlitehased tagasid Baltikumis asunud Saksa väegrupeeringule kogu vajaliku kütuse. Ka toidumoon saadi kohapealt.
Sakslastel oli vaja kontrollida ka väljapääsu Soome lahest Läänemerre, sest see garanteeris meretransiidi Botnia lahelt, kus veeti Saksamaale Rootsi rauamaaki ja niklit. Igatahes, kui sakslased käivitasid varakult planeeritud operatsiooni „Aster" organiseeritud taganemiseks Daugava joonele, jäeti eestlased „vaba Eesti" nimel katma seda operatsiooni.
45. rügemendi ülem Riipalu, kes pidi juhtima Sinimägedest taganemist, lahkus omavoliliselt rindelt Koerusse, ja 20. SS-diviisi ülem kindral Augsberger põgenes väikelennukil Saksamaale.
Rahvale vastupanu-üleskutse kuulutanud Jüri Uluots aga põgenes Rootsi, jättes sõdurid saatuse hooleks.