Praegu kohtab palju "teoreetikuid" kes väidavad et ettevõtlikud inimesed (maksumaksjad) toidavad oma raske tööga suurt muidusööjate gruppi. Ma ei ole sellega üldiselt nõus. Olen küll nõus sellega et eelarve peab olema tasakaalustatud tulude ja kulude osas. Mis praegu toimub nn. "plutonomy" maades kuhu USA ja Kanada kuuluvad on see et valitsus püüab maksimaalselt rahuldada nii rikast elanikkonna osa kui vaeseid. Kui sissetuleku jaotus oleks normaalne ei oleks sotsiaalprogramme sellises ulatuses vaja. Alates 1995-ndast aastast näiteks on Kanadas 20% tipp-sissetulekuga elanike puhastulu suurenenud 25%, ülejäänud 80% sissetulek on jäänud oluliselt muutumata. USA vastavad andmed on muidugi vapustavad ja peaaegu absurdsed. Seega arvan et valitsuse osa peaks olema mitte valijate ostmine laenudega eelarvedefitsiidiks vaid keskklassi kaitsmine ja tugevdamine kõikide võimalike meetmetega. Praegu tegeletakse aktiivselt keskklassi hävitamisega ja korporatsioonide huvide teenimisega.

Võlgadel on vahe. Isiklik võlg tuleb tasuda eluaja jooksul. Näiteks võlg, mis kaasub maja ostuga. Riigi eluaeg on loodetavasti üpris pikk, kui just ei toimu revolutsioon või totaalse sõja kaotus. Välistades eelnimetatud katastroofe ei kustu riigivõlg kunagi, küsimus seisab selles, kui kiiresti tehakse uut võlga ja kas riik suudab võlaprotsente maksta. USA olukorda kommenteerides tuleb arvestada ultrakonservatiivide riigivastast filosoofiat: riik on probleem, mitte lahendus. Väideti, et eelarve defitsiit polegi tähtis. Mõte oli "starve the beast." Ajada kulud nii kõrgele, et mingid uued riilikudinitsiatiivid ei tule kõne allagi. Pidagem meeles, et inimestele on isiklik võlakoorem tähtsam kui riiklik võlg. Neid kahte ei saa võrdväärselt käsitada.Lõpuks, on huvitav et nii marksistlik kui ka ultrakonservatiivne filosoofia näevad teoreetiliselt riigi kui niisuguse hääbumise. Tegelikkus aga näitab et mõlemad äärmused annavad vastupidise tulemuse. Ja seda üpris õnnetute tagajärgedega.