Seems like a last ditch effort to sway votes. EELK and E.E.L.K. can work in unison, but let's keep our independence!

It's fine and dandy to currently say that things will remain the same and changes will be made as necessary. Who will decide when things are necessary? Obviously the head of the church makes the rules -- who will be in Estonia.

There are constant comments that if we don't join there will be no ministers to come and serve congregations outside of Estonia. I disagree. There are a number of ministers who would like to permanently emmigrate -- to serve in other countries. Put an add in the Estonian papers that we are in need of a minister.... I don't think there will be a shortage of applications. They won't need EELK's approval to permanently work outside of Esto. It's already happened.

Keep strong to your votes... vote your consciences... vote NO to ühinemine!

Mälestus sellest, kuidas juhtival kohal olnud okupeeritud Eesti kirikumees töötas meid okupeerinud riigi vahetutes huvides

80. a. alguses korraldas Nõukogude Liit Lääne Berliinis järjekordse tüüpilise propagandaürituse - oli sellel nimeks "ENSV Päevad" või "ENSV Kultuuripäevad", see pole enam täpselt meeles. Kõik see oli enne Mihhail Gorbatshovi ja perestroikat. Ühe sõnaga nn. "stagnaajal".
Eestist oli kohale sõitnud suur esinejate seltskond. Esinesid rahvatantsijad. Lääneberliinlastele jaoks oli kaasa võetud ka igasugust muud kultuurilist külakosti. Üheks ürituseks oli ümarlaud Eesti (NSV) tutvustamiseks sakslastele, koos võimalusega esitada küsimusi mitmele Eestist Saksa Liitvabariiki sõitnud sotsiaalteadlasele. Tõlgiks oli tolleaegne Tallinna praostkonna abipraost ja praost ning Konsistooriumi assessor Kuno Pajula, kes mõni aasta hiljem (1987) kodumaise EELK peapiiskopiks nimetati. Selleks ajaks olid Pajulal juba ammu selja taga õpingud Göttingeni ülikooli juures ning saksa keel kindlalt suus.
Nõukogude Eesti propagandistide ja praost Pajula meelehärmiks viibisid saalis mõned pagulaseestlased ja ka uuemal ajal Läände põgenenud ärahüppajad. Need asusid kohe saksa keeles ebamugavaid küsimusi esitama Eesti annekteerimise kohta ning elu-olude kohta Eestis. Selliseid küsimusi, milledest kohale tulnud suur hulk sakslasi ei tarvitsenud kuigi palju teada. Pajula läks näost punasemaks ja punasemaks. Kui suukorvita eestlastest küsimuste esitajad palusid, et nõukogude Eesti ajaloolased seletaksid Molotov-Ribbentropi ajaloo tähendust Balti riikidele, sekkus Pajula ja andis käskivas kõneviisis oma ajaloolastest kaaslastele korralduse, et nad ei vastaks. Ent pagulaseestlased jätkasid samal teemal. MRP küsimuse järjekordse tõstatamise peale andis rakmed nüüd juba enda kätte täielikult haaranud Pajula lauas istuvatele meestele otsesed juhised, et nüüd tuleb jutt suunata Molotov-Ribbentrop lepingult Rapallo lepingu sarnanemisele MRP-ga, mis oli nõukogude propaganda tolleaegne standartne "retseptvõte" kõrvalepõiklemiseks sel teemal. Käsud anti muidugi eesti keeles, millest valdav osa publikust aru ei saanud. Desinformaatorid tegid nagu kästi ja üritasid ümmargust jutt rääkida, kaitstes niiviisi Moskvat vastutusest MRP tagajärgede eest.
Indrek Jürjo kirjutab oma 1996. a avaldatud raamatus "Pagulus ja Nõukogude Eesti": "1950. aastate arhiivimaterjalidest jääb vägisi mulje, et välismaale ja ka Eestit külastavate välismaalastega suhtlema lubati ainult KGB-ga koostööd tegevaid vaimulikke ja teolooge." Jürjo tunnistab, et hilisemate aastate suhtes oli ta suutnud leida vähem otseseid näiteid ja kinnitusi, arvab aga arvamust, et küll hiljem jätkati samas vaimus.
Selliseid kontakte erinevate EELK vaimulike ja teoloogidega esines ilmselt rohkem Euroopas (Saksamaa, Rootsi, Inglismaa jne.) kui Põhja Ameerikas. Ilmselt oli odavam Euroopas reisida ja võibolla arvati, et Euroopa riikides on võimalik suuremaid tulemusi saavutada kui Põhja Ameerikas.
Pajula on küll raugaikka jõudnud, aga on endiselt seotud EELK-ga, nagu paljud teised agendinime kasutanud ning KGB korraldusi täitnud nõukogude okupatsioonitingimustes võrsunud eesti vaimulikud. Eesti kirik ei ole nendest mõjutustest puhas. Iga kord, kui näen Kuno Pajulat tänapäeval sõna tuleb mul sügavalt ebameeldiv tunne peale, ja mõte: "on ta võimeline häbenema"? Selliseid "Reinusid", "Antsusid" ja "Mihhailisid" (KGB agendinimed) oli paraku mitte-vabas kodumaises EELK-s üpris mitmeid.

Kindlam ja meeldivam tunne oleks mitte liituda. See pole vähetähtis.

Olen kuulnud erinevaid teooriaid selle kohta, miks peapiiskop Taul järjekindlalt kodu- ja kunagise pagulaskiriku ühinemist soovib. Ent see pole iseenesest nii oluline, kui teadmine, et ettevaatus on tarkuse ema. Need kogudused, mis olid pagulastele "kindlaks linnaks ja varjupaigaks" nendel pikkadel aastatel, mil sooviti hoida võimalikult kaugele nõukogude korrast ja kõigest sellest, mida see oli meie kodumaale ääretult ebasümpaatsel viisil kaela tõmmanud, on niikuinii määratud kokkukuivamisele, nii kurb kui see ka ei oleks. Magavatel koertel võiks lasta magada. Kas mitmekümne aasta pärast töötab väljaspool Eestit enam ükski eestikeelne kogudus? Parimal juhul on neid käputäis, kui üldse. Miks siis selline samm enne paratamatut tasapisi tulevat "poe kinni panemist"? Kui kogudused ei soovi puutuda otseselt kokku selle õnnetu kirikuga, mille paljud "hingekarjased" - muidugi oli see traagiline - ei suutnud jätta võikaid kompromisse tegemata, ja millesse KGB oli sügavalt sisse imbunud, siis tuleks seda ka respekteerida. Jätke meile me väikene vahemaa ja rikkumata ning kindel tunne südames. Me ei nõua ju midagi tea kui erilist. Tahame lihtsalt jätkata nii, nagu varem on aastaid olnud. Miks külvata pinget ja ebameeldivaid tundneid nende koguduste liikmete südametesse, kes tunnevad ebamugavust, ega saa seda tunnet hiljem maha raputada?

Ameerika Vene Õigeusu Kiriku hoiatav näide

Kahtlustada, et KGB (FSB) haare suudaks ulatuda kuidagi väliseesti kirikusse sisse tundub päris ebatõenäoline olevat. Seda ei saa nähtavasti "üks ühele" võtta. Aga samas tasuks meenutada vanasõna - "üheksa korda mõõda, üks kord lõika". Aastal 2002 USA-s poliitilise varjupaiga saanud endine KGB-lane Konstantin Preobashenski sulest ilmus mõne aja eest raamat "KGB/FSB's New Trojan Horse: Americans of Russian Descent", mis on pühendatud sellele, kuidas Moskva patriarhaadi FSB kontrolli all olev Vene Õigeusu Kirik liideti varem eksiilis eksisteerinud Ameerika Vene Õigeusu Kirikuga aastal 2007. Preobashenski raamatu juhtlõngaks on miljonite venelaste sattumine FSB mõju alla tolle kirikute ühinemise kaudu. Ja nendest miljonitest isikutest on teatud hulk ilma igasuguse kahtluseta vene salapolitsei teenistuses. Kes tahab rohkem teada, ostku raamat või uurigu neid küsimusi Internetis.
Tundub kuidagi ebatõenäoline, et FSB suudaks oma tahtmist saada nii lihtsalt endises eesti pagulaskirikus käputäie agentide kaudu. Ometi ei tohi kunagi öelda "ei mittekunagi". Teadmine sellest, mida FSB suutis välisvenelaste kogudustes läbi suruda peaks ka meid karvavõrra ettevaatlikuks tegema. Ka ukraina kogudustes pidi esinema analoogilisi muresid. Väliseesti kogudustel oleks igaks juhuks kõige kindlam jääda traditsioonilisele mitteallutatud teele ning suhelda kodueeesti vaimulikega n.ö. "case by case" ja jätkuvate vähem formaalsete kontaktide alusel. Kodueesti kirik on niigi seotud väliseesti kogudustega paljude kontaktide läbi, ja sellest piisab. Formaalsest ühinemisest tuleks hoiduda.

Ma arvan, et käimas on siiski kirikute ühendamine mitte ühinemine elik ühendumine. Arvan, et enese kohase tegusõna kasutamine selles kontekstis on küllaltki meelevaldne. Olgugi et peapiiskopile võib meelevald olla kirkuseaduslikult lubatav. Aga terminites paluks olla sel juhul täpne.

Kogu see jabur ja nõme käägutamine selle üle, kes kelle üle võtab või ära sööb on nii eestlaslikult tuttav vägikaika vedamine.
Eestlased poleks ka oma riiki kaotanud 1940 kui oleks oldud normaalsed ja kokkuhoidvad rahvana. Juudid hoiavad kokku, seepärast on nad kogu maailma oma kontrolli alla saanud. Aga eestlased ei salli üksteist, seepärast trambitakse neid veel praegugi jalge alla ja süüdistatadse aluselt isegi natsismis.
See luterlaste vaheline jama on tõepoolest naeruväärne. Loomulikult on ainult ÜKS eesti luterlik kirik ja mõnede ambitsioonidega inimeste isiklikud püüdlused tuleks ära nullida. Nii rumal ja lapsik on selline tobe mäng. Ise pole õnneks luterlane vaid õigem kristlane kui luterlased...

Vee ja õli ühendumine saab sündida ainult saumikseri jõulise ning vägivaldse abiga. Ning ajutiselt Käib ikkagi ühendamine, see tähendab toimub protsess mida keegi juhib, mitte ei saa ühendamisest kaunis sümbioos kus mõlemad asjapooles samastuvad ja põimuvad harmooniliselt. Lugesin täna mingit materjali Katoliku kiriku hädade kohta kus kohe alguses oli mõte, et tavalised inimesed ootavad preesterkonnalt sisuliselt laitmatut käitumist. Kui inimene ei ole selleks sisemiselt võimeline, ei maksa tal seda ametit võtta. Seda kutsumuseks pidada.
Pagulaskirikus võis olla hingekarjaseid kes olid ebatäiuslikd ning inimlike vigadega - kes jõi veidi rohkem kui tohiks, kellel oli muu vähetähtis puudus küljes. Eksida väikestel viisidel on inimlik. Need on iluvead.
Pagulaskirik oli see koht, kus olime KGB eest kaitstud, sest KGB on saatan ise. Meil olid tulemüürid, mis meid kaitsesid, selle pärast me üldse võtsime maapakkumineku valulise teekonna ette.
Kas juudiusulised oleksid pärast Teist Maailmasõda võtnud endi sekka natsidega lähedat koostööd teinud rabisid? Kui selliseid oli?
Mina näen siin ainult ühte võimalust, ja see on avalik patukahetsus. Kui Pajula ja paljud teised kes kollaboreerusid astuksid avalikkuse ette ja annaksid ausaid selgitusi ja kahetseksid väga väga siiralt, nii et kõik sellest niimoodi ka aru saaksid, siis oleks üks tõsine tõke eest ära veeretatud. Ja mitte ainult. Siis muutuks minu arvamus neist. Kohe kardinaalselt. See, et see oli vaid osalt nende süü ei sea puhtaid südametunnistusi veel jalule.
Need ei ole tühised asjad, ei ole moe pärast. Kui kirik ei ole seest puhas, kui kirikut ennast ei saa usaldada, siis kelle poole ma palvetades vaadata saan? Miks ma tahaksin kirikus käia?
See pole üldse eestilik "väiklane" tülinorimine. Põhimõtetele truuks jäämise ei saa pidada väiklaseks. Absoluutne miinimum mida kirikult ootan, on see, et kirik poleks seest roojane. Vaadake, millist hinda Katoliku kirik on pidanud hiljuti maksma lahkuvate liikmete ja kohutavalt langenud moraali ning usaldusväärsuse näol.
Sellele asjale on vaja näkku vaadata ja sellega mehiselt tegutseda, mitte kergema vastupanu teed minna. Mina ootan igatahes moraalset juhtimist, mitte kõrvalepõiklemist ja oluliste asjade surnuks vaikimist.

Kui Piiskop Taul surub läbi ühinemise, olenemata välis-eesti luterlaste soovidest, siis loodan et minu kirik astuks välja EELKst ja kuuluks ainult kanada luteri kiriku valitsuse alla!
Kui ei, siis lähen ise oma kohaliku kanada kiriku liikmeks.
Minule ei meeldi selline vägivald ja salapärane, seljatagune sepitsemine!

13. juunil käisin Peetri kirikus, et mälestada küüditatuid. Pp Taul pidas jumalateenistust. Sain aga noomitud, et miks liikmed ei anneta raha ja nii vähe tulevad kirikusse.

Peab meeles pidama, et inimestele ei meeldi peale surumine. Peetri kirku hääletus ühinemise suhtes oli peaaegu pooleks. Nõustun eelmise kommentaariga - paljud kavatsevad lahkuda. Kes nüüd lõhub kirikut?

Õige küll, Jõekääru kasvandik. Aga kas õnnestus õiges vaimus kasvatada? See on juba teine küsimus

http://www.delfi.ee/news/paeva...

Kui eelkommentaatorid toovad näiteid KGB mõjust kodumaa kirikule, siis on ju tänaseks teada, et KGB tegi sama agarat värbamistööd väliseestlaste seas. Neid tegelasi on paljastatud, kuid mõjud pole ehk kadunud veelgi. Kas pole ägedad kirikute ühinemise s.t. eestluse taasühendamise ja okupatsiooniaja lõhede ületamise vastased täitmas just mõnd sellist ülesannet?

KGB on nüüd väliseestlaste seas ja tahab, et kirikud ei ühineks? Huvitav vaatevinkel..pööra südistus südistaja poole.

Ei, ei kallid lugejad. Inglise keeles on hea lause - "Let sleeping dogs lay."

Olgu meil omavaheline sõprus ja koostöö. Ei taha mitte ära anda seda vabadust mida saime Eestist põgenedes. Meie kirik hääletab EI ühinemisele.

Eelkommenteeriate jutust tuleb völja, et väliseestlased tahtsidki Eestist minema, et kodumaast ja kodukirikust "vabaks" saada. Seni oleme ikka arvanud, et see oli hädaolukord ja õnnetus. Paljude jaoks oligi. Aga kui eelmimetatuid oli rohkem, siis on neil ju täitsa õigus oma "vaba rahvakirikut" luua ja edasi pidada.

On pisut häbi olla välismaal elav eestlane ja Kristlane kui loen neid komentaare. Kas meil ei oleks parem toeks olla nende kaas Kristlastele eestis kes olid oma usus kindlad kui oli okupatsiooni aeg? Nad suutsid Jumala s'ona elus hoida vaatamata kiriku vastastele. Uhinemine kinnitaks välismaa kirikute ja nende, kes on oma usus oiglased, kaas Kristiliku tuge,armastust ja arusaamist.

Ja üleüldse ei saa ma aru, miks peab eksiili toodud ja paguluses edasi hoitud Kirik alluma Eesti NSV isehakanud institutsioonile? Parastavatest ja väiklastest kommentaaridest järeldub, et meie seaduslik Piiskop Johan Kõpp oleks pidanud mõnede arvates isegi pärast vabadusse jõudmist mingitele isehakanutele alluma.

Teatavasti on väliseesti kirik isehakanud uusmoodustis, kuhu ei kuulu mitte ainsatki 1917 a. eesti vaba rahvakiriku rajanud ja ka sõja eel sellesse kuulunud kogudust. Kogudused, kes tegelikult kiriku moodustavad ja on luterlikus mõttes selle järjepidevuse kandjad, asuvad edasi Eestis, nii on seal ka ainus ehtne ja järjepidev Eesti kirik.
Seda on oma seadustega tunnustanud ka Eesti Vabariik, keda omakorda on tunnustanud rahvusvaheline õigus. Keda peaks huvitama inimeste arvamused, kes on ajas 20 või enam aastat maha jäänud?

Nii et piiskop Johan Kõpp on ära jooksik, kes õigel ajal politseisse ei osanud helistada, kui okupandid Narva alt läbi murdsid?

Mina küll nii progressiivse kirikuga ühineda ei julge kui EELK Eestis.Olen ka mahajäänud ega suuda omaks võtta sovijeetlikku ajalookäsitlust.Las jääda nii kuis oli las jääda nii kuis on.

Kas Teie arvates Johan Kõpp, kes oli Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop 1940. aastal, ei olnud sama mees, kes oli piiskop 1945. aastal? Kes ta siis oli? Kas EELK õpetuse järgi oli ta Saatana loodud zombie - või äkki Saatan ise? Lisaks: kas Jüri Uluots 1940. aastal oli samane 1945. aasta Jüri Uluotsaga?

Hilinenud õnnitlused teile kodueestlaste riigi asutamise tähtpäeva puhul, mis oli eile.

Need tigedad ja kibestunud väliseestlased, kes kodueestlasi saatana sigidikesks peavad, arvavad, et nii talitavad kodueestalsed ka nende suhtes. Ei sugugi. Kõpp ei olnud mingi saatana sigidik vaid õnnetu pagulane, kelle kirik kodumaale maha jäi.

Ja mõne arvates võib olla paganama kahju,et piiskop Kõpul jäid maitsmata ENSV viljad:alguseks Siber, pärast reeturlikkus, konformism, põhimõttelagedus, mõnel näib olevat paganama kahju et kiriku järjepidevus selle surma eest pagemisega ei katkenud, vaid kestab edasi võõrsil.

Mul on õudsalt hale lugedes siinseid kommentaare!
Ma pole küll ühinemise poolt, aga leian et me võiksime siiski koos töödata. Oleme eestlased ja oleme kristlased!
Selline teineteise mahategemine ei kõlba. Kas meie, rahvusena, ei ole paremad sellisest madalast laimust? Kristlased??
Loen heameelega intelligentset kommentaari.

Uus artikkel Eestis -- EELK peapiiskop Andres Põder toetab kolme piiskopkonna asutamist luteri kirikus ning PALGALISTE piiskoppide seadmist nende etteotsa.

Kirikuringkondades juba pikemat aega diskuteeritud plaanile avaldas Põder toetust läinud laupäeval Tartus kirikukonverentsil kõnet pidades.

Kui EELK ja E.E.L.K. ühinevad....siis on väliseesti piiskop-Taul-ka palgaline. Nüüd on arusaadav miks seda ühinemist nii kiirustati ja peale suruti!