Minu jaoks on oluline küsimus: kas USA majandus on struktuurselt nõnda rikutud, et ainus valitsuse valik on seda asjaolu maskeerida nii kaua kui võimalik ja Argentiina 2000 taoline kokkulangemine on paratamatu? Autor arvab et õige maksupoliitikaga saaks asjad korda.

Majandust ei saa poliitikast lahutada. Sotsialismi poole asjad küll ei liigu. Pigem kindlustab "corporate plutocracy" oma positsioone.
Siin on huvitav filmitegija M. Moore tähelepanek:
"But the upshot is this: We have to face the fact that most of America's CEOs don't want the economy to get "better." Because for them, it couldn't get better—they've got profit coming out their ears, while with 9.5 percent unemployment their entire workforce is too scared to ask for a 25 cent-an-hour raise. They'd be happy to have things stay just like they are now. Forever."

Ma ei tea kedagi kes erapooletu oleks. Ma panin selle tsitaadi et oma enda arvamust avaldada. Nimelt, et USA tööpuudus on enamalt jaolt nn. struktuurse iseloomuga ja seda on väga raske vähendada, kuna valitsus (loe eliit) on põhimõtteliselt huvitatud status quo säilitamisest. Uusi töökohti pole praeguses majanduses vaja. Tööpuudus ilmselt suureneb veelgi, kuna inimeste ostujõud väheneb. Küsimus on selles, kui palju ja kui kaua, nad on suutelised võlakoormat suurendama. Sellele viitab ka artikli autor, kuid erinevalt autorist, arvan, et sotsialismiga ja vasakpoolsusega pole siin midagi pistmist. Väliskaubanduse defitsiiti ja sõdasid tuleb kuidagi rahastada ja sotsiaalprogrammide katkestamine muudaks USA kiiresti elamiskõlbmatuks (kuritegevus, epideemiad, rahutused, kodutus). Laenurahaga elamine viib paratamatult kiiresti järgmise krahhini.
Tegelikult pean ma põhiprobleemiks USA valitsuse teovõimetust. Ideed valitsevad maailma. Ma ei näe ka tugevaid liidreid silmapiiril.