Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
Moto: Võrdlevaid meenutusi Eesti ajaloost ja ministeeriumitööst Eestis 1990ndatel
Kuna möödunud on üle kümne aasta minu tööst EV ministeeriumis, kus oli „paras korralagedus“, siis on mõneti võimalik esitada ka võrdlevaid olukordasid möödunud aastakümnenditest, millised võivad olla mitmeti mõistetavad kui kannatused ja kirgastumised, kuid siiski vajalikud teada meile kõigile, et teha kokkuvõtteid oma tajude memuaristikas.
Tahan puudutada ühte tundlikumat humanistlikku teemat meie ühiskonnas.
Ühiskonna kõige tundlikumad ja mõjutatavamad soorollid on ajalooliselt olnud meie naiste õlgadel, kes on pidanud olema leplikud.
1930ndate aastate noores Eesti Vabariigis eesti naine oli kodutütarde, gaidide, majanduskoolide, tütarlaste gümnaasiumide, ülikoolide kaudu hea haridusega väärika naise tasemel; - siis Vene okupatsiooni ajal teadlikult hävitati Eestis kõigepealt meeste osas eesti haritud ohvitserkond ja kohe ka naisliikumise arendajad ning koolijuhid kas kohapeal Eestis või äraviiduna Venemaal.
Selliselt algas Vene terror Baltimaade okupeerimisel kohaliku elanikkonna suhtes.
Naised kui „Vene okupatsiooniaegse“ soorolli ohvrid, millisel ajastul oli naise osaks peale kommunistliku orjatöö kolhoosis või vabrikus, ka meeste seksuaalne teenindamine, - eriti kompartei ja komsomoli liinis.
Nõndanimetatud eelmise sajandi „kuldsed kuuekümnendad-seitsmekümnendad“ on ilmselt meeles paljudel tolleaegse kompartei, komsomoli, EÜE tegelastel, - kui „hunnitute seksuaalorgiate korraldamise“ ajastu, - „kogemuste vahetamise, parteilise täiendõppe, noorte spetsialistide kokkutulekute, spordipäevade, suvepäevade korraldamise“ kattevarjus, kus „kõik oli lubatud“. Ainuüksi Tallinna lähedase Vääna jõe ääres loetlesid süstamatkajad 1980ndate aastate lõpul mitukümmend „puhkekomplekssi“ saunapidude korraldamiseks.
Tollel ajajärgul emigreerusid okupeeritud Eestist meie eesti muusika väärikad suurkujud dirigent Neeme Järvi ja helilooja Arvo Pärt.
Kui 1990ndatel aastatel „taastati naise väärikus ja eestluse sisu“ Eesti Vabariigis, siis kohe trügisid „endised kompartei ja komsomoli teenindajad“ rahvarinde kaudu riigitööle ametnikeks; nad ei saanud aru „oma uutest töökohustustest“, et nüüd nõutakse nendelt hoopis, - nii sotsiaalprotsesside mõistmist, kui majandusanalüüside tegemise oskust ja ka tehnopoliitika tundmist. „...naised olid kiimalised ja hulkusid mehi otsides osakondade vahel ning nõupidamistel näljase näoga ringi“, - kui kasutada ühe naiskunstiteadlase väljendit.
See vast oli üks põhjustest, miks tublid meesprofessionaalid hoidusid tööst ministeeriumides ning lahkusid riigitöölt ja nii feminiseerus riigi ametnikkond veelgi enam.
Ja nüüd 21.sajandil on „eesti meele ja väärikuse väärtustamise aeg“ ning sellega seoses on eriti sobiv tunnetada elutarga otsiva vaimuga maailmakuulsa eesti helilooja maestro Arvo Pärdi religioosse algupärase teksti ainestikul loodud heliteoseid, mis on kui värskendav kirgas tuulehoog, milline „puhastab looduse läppunud õhust“. Huvitaval kombel, ja võimalik, et „mitte juhuslikult“, on Eestis praegu harukordse juhusena suurepärane religioosne vaimulikkonna eliit, - piiskopite, professorite, praostite, kirikuõpetajatena, - kelle suunav tegevus on rahvale kannatlikult selgitada ühiskonna arengus omavastutuse kõlbelisi väärtusi.
P.S. Kindlasti oleks see tekst tunnetuslikult värvikam, kui säärase võrdlusanalüüsi oleks koostanud näiteks, – kirjaneitsi sulg!
Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinnas, sügise algus 23. septembril 2010.a
Kuna möödunud on üle kümne aasta minu tööst EV ministeeriumis, kus oli „paras korralagedus“, siis on mõneti võimalik esitada ka võrdlevaid olukordasid möödunud aastakümnenditest, millised võivad olla mitmeti mõistetavad kui kannatused ja kirgastumised, kuid siiski vajalikud teada meile kõigile, et teha kokkuvõtteid oma tajude memuaristikas.
Tahan puudutada ühte tundlikumat humanistlikku teemat meie ühiskonnas.
Ühiskonna kõige tundlikumad ja mõjutatavamad soorollid on ajalooliselt olnud meie naiste õlgadel, kes on pidanud olema leplikud.
1930ndate aastate noores Eesti Vabariigis eesti naine oli kodutütarde, gaidide, majanduskoolide, tütarlaste gümnaasiumide, ülikoolide kaudu hea haridusega väärika naise tasemel; - siis Vene okupatsiooni ajal teadlikult hävitati Eestis kõigepealt meeste osas eesti haritud ohvitserkond ja kohe ka naisliikumise arendajad ning koolijuhid kas kohapeal Eestis või äraviiduna Venemaal.
Selliselt algas Vene terror Baltimaade okupeerimisel kohaliku elanikkonna suhtes.
Naised kui „Vene okupatsiooniaegse“ soorolli ohvrid, millisel ajastul oli naise osaks peale kommunistliku orjatöö kolhoosis või vabrikus, ka meeste seksuaalne teenindamine, - eriti kompartei ja komsomoli liinis.
Nõndanimetatud eelmise sajandi „kuldsed kuuekümnendad-seitsmekümnendad“ on ilmselt meeles paljudel tolleaegse kompartei, komsomoli, EÜE tegelastel, - kui „hunnitute seksuaalorgiate korraldamise“ ajastu, - „kogemuste vahetamise, parteilise täiendõppe, noorte spetsialistide kokkutulekute, spordipäevade, suvepäevade korraldamise“ kattevarjus, kus „kõik oli lubatud“. Ainuüksi Tallinna lähedase Vääna jõe ääres loetlesid süstamatkajad 1980ndate aastate lõpul mitukümmend „puhkekomplekssi“ saunapidude korraldamiseks.
Tollel ajajärgul emigreerusid okupeeritud Eestist meie eesti muusika väärikad suurkujud dirigent Neeme Järvi ja helilooja Arvo Pärt.
Kui 1990ndatel aastatel „taastati naise väärikus ja eestluse sisu“ Eesti Vabariigis, siis kohe trügisid „endised kompartei ja komsomoli teenindajad“ rahvarinde kaudu riigitööle ametnikeks; nad ei saanud aru „oma uutest töökohustustest“, et nüüd nõutakse nendelt hoopis, - nii sotsiaalprotsesside mõistmist, kui majandusanalüüside tegemise oskust ja ka tehnopoliitika tundmist. „...naised olid kiimalised ja hulkusid mehi otsides osakondade vahel ning nõupidamistel näljase näoga ringi“, - kui kasutada ühe naiskunstiteadlase väljendit.
See vast oli üks põhjustest, miks tublid meesprofessionaalid hoidusid tööst ministeeriumides ning lahkusid riigitöölt ja nii feminiseerus riigi ametnikkond veelgi enam.
Ja nüüd 21.sajandil on „eesti meele ja väärikuse väärtustamise aeg“ ning sellega seoses on eriti sobiv tunnetada elutarga otsiva vaimuga maailmakuulsa eesti helilooja maestro Arvo Pärdi religioosse algupärase teksti ainestikul loodud heliteoseid, mis on kui värskendav kirgas tuulehoog, milline „puhastab looduse läppunud õhust“. Huvitaval kombel, ja võimalik, et „mitte juhuslikult“, on Eestis praegu harukordse juhusena suurepärane religioosne vaimulikkonna eliit, - piiskopite, professorite, praostite, kirikuõpetajatena, - kelle suunav tegevus on rahvale kannatlikult selgitada ühiskonna arengus omavastutuse kõlbelisi väärtusi.
P.S. Kindlasti oleks see tekst tunnetuslikult värvikam, kui säärase võrdlusanalüüsi oleks koostanud näiteks, – kirjaneitsi sulg!
Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinnas, sügise algus 23. septembril 2010.a
Naised on Eesti Nokia ning seda olnud juba aastasadu, eriti aga eelmisel sajandil kui vahendasid meie rahva kõige magusamat kaupa meie riigipiire ületanud ning hiljem okupeerinud vallutajad. Mind on süüdistatud väga ränkades ja jämedates valedes, kuid proovigu keegi seda teha lp Mati Pungase puhul. Ma vaevalt usun, et leidub inimest kes peaks kahtlema selle inimese tõepärasuste avastamises kuigi jah; kõik see ainult kinnitab mida ise olen lugenud paljudest kohtadest kuid pelgalt valedeks peetud nende inimeste poolt kes ei taha uskuda tõde. Siin jälle on teile tõde tõstetud nina alla. Nuusutage ja tundke ära see mis on tõeliselt hävitanud meie minevikku ja laastanud meie olevikku.
vaene maxim, ta peab ikka laua tefoniga leppima
Järvi ja Pungase märkustele võiks palju öelda, vastuväitena.
Kuid me sind ei saa panna nende eriarvamuse leeri. Sina tuled siia oma kurja välja ajama ja, selle eest ootad meilt tänu ja lugupidamist. Veel selgemat tõendi pole saada, et sul on tõsine vaimuhaire.
Kuid me sind ei saa panna nende eriarvamuse leeri. Sina tuled siia oma kurja välja ajama ja, selle eest ootad meilt tänu ja lugupidamist. Veel selgemat tõendi pole saada, et sul on tõsine vaimuhaire.
Maailma maastaabis eesotsas olev maestro Neeme Järvi avaldab nördimust, et Eesti poliitikud ei pööra kultuurile erilist tähelepanu… et ministrid ei vaevu kohtuda isegi temasuguste tipudega ja et riigieelarvest nii vähe on suunatud kultuurile.
Pean möönma, et ma ei ole kindel, kas mudel, kus tippkultuur on täies mahus rahastatud riigi poolt on õige. Kas riik peaks kandma 90% kuldest, või 75%, 50%, 10% või lihtsalt moraalselt asja toetama?
Mäletan, et kord MÜ-s, maestro dr Taavo Virkhaus, laudkonna vestluses, soovitas kaaslaudkonnas olevale Elmo Nüganenile ameerika mudelit: koorid, orkestrid, teater, jms peaksid olema isemajandavad; suutelised tegutsema ilma riigi rahadeta. Hr Nüganen ehmus, (piltlikult) läks valgeks naost… “Eesti liig väike… riik peaks lõviosa kuludest kandma, muidu kultuur hääbub.”
Kas rahastamismudeli suhtes on Järvil õigus? Kas Virkhausil? Mine tea.
Aga kindlasti valitsus ei tohiks kultuuri eirata. Ta peaks vähemalt moraalselt tippe toetama, nii autasustamisega, ürituste korraldamistega, avalikult kohtumistega, jms. Tunnustamaks selle tähtsust. Kas see juhtub? Jaa. Kas piisavalt? Jälle, mine tea.
Mati Pungas on ka – kõrvalehüppes – väga sisuka kommentaari teinud. Paneb mõtlema.
Kuid Maxim näeb selles midagi, mis tema vana laimu kommentaariumis kuidagi toetaks.
Et see lihtsalt nii ei ole, ei mahu Maximile pähe. Kuidas seda seletada?
Pean möönma, et ma ei ole kindel, kas mudel, kus tippkultuur on täies mahus rahastatud riigi poolt on õige. Kas riik peaks kandma 90% kuldest, või 75%, 50%, 10% või lihtsalt moraalselt asja toetama?
Mäletan, et kord MÜ-s, maestro dr Taavo Virkhaus, laudkonna vestluses, soovitas kaaslaudkonnas olevale Elmo Nüganenile ameerika mudelit: koorid, orkestrid, teater, jms peaksid olema isemajandavad; suutelised tegutsema ilma riigi rahadeta. Hr Nüganen ehmus, (piltlikult) läks valgeks naost… “Eesti liig väike… riik peaks lõviosa kuludest kandma, muidu kultuur hääbub.”
Kas rahastamismudeli suhtes on Järvil õigus? Kas Virkhausil? Mine tea.
Aga kindlasti valitsus ei tohiks kultuuri eirata. Ta peaks vähemalt moraalselt tippe toetama, nii autasustamisega, ürituste korraldamistega, avalikult kohtumistega, jms. Tunnustamaks selle tähtsust. Kas see juhtub? Jaa. Kas piisavalt? Jälle, mine tea.
Mati Pungas on ka – kõrvalehüppes – väga sisuka kommentaari teinud. Paneb mõtlema.
Kuid Maxim näeb selles midagi, mis tema vana laimu kommentaariumis kuidagi toetaks.
Et see lihtsalt nii ei ole, ei mahu Maximile pähe. Kuidas seda seletada?
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.