Võõristav on ikka ja jälle lugeda mingist "järjepidevusest". Eesti Wabariigi asemel moodustati mingi POSTSOVETLIK moodustis kus valitsevad peamiselt okupatsiooniaegsed nomenklaturistid, kus okupatsiooni ajal eestisse sissetoodud asustuskolonistid said suuremad õigused kui põliseestlased, kus nn Juulilepetega anti siiajäetud demobiliseeritud sõjaväelastele ja KGB ohvitseridele (potentsiaalsele viiendale kolonnile)anti põliselanikega võrdsed sotsiaalsed karantiid ja avalikult tunnistati, et mingit OKUPATSIOONI polegi olnud ... Selle kõige taustal jääb segaseks, mida taotletakse jätkuva järjepidevuse jutuga.

1943. aasta 8. juunil algas New Yorgis kohtumine Rooseveldi ja Tšehhoslovakkia endise presidendi Beneši vahel, keda Roosevelt kuulas kui Euroopa eksperti. Leiti, et Besaraabia, Bukovina, Valgevene, Lääne - Ukraina ja Balti riigid jäävad NLiidule. Poolale otsustati anda kompensatsiooniks Ida - Preisimaa, Slovakkia kaotab iseseisvuse ja läheb tagasi tšehhide võimu alla.
Hiljem, kui Roosevelt konsulteeris enne Teherani konverentsi samas küsimuses Churchilliga, siis viimane toetas kõike NLiiduga seonduvat, keeldus aga Poolale midagi kompensatsiooniks andmast.

USA võttis 1940. aasta 9. augustil seisukoha, et Balti riike ei okupeeritud, vaid asendas selle mõistega: " teatud territooriumite inkorporeerimine".
Alates sellest daatumist oli Balti riikide küsimus leidnud kahe suurriigi vahel kompromissi, mil on põhimõtteline tähtsus. Nimelt, rahvusvahelise õiguse terminil "okupatsioon" on kindel tähendus, mõistet "teatud alade inkorporeerimist" võib tõlgendada aga suvaliselt.
Selle kompromissi tulemusena hüvitas NL Balti riikidesse jäänud USA varad.
1940. aasta suvel teatas president Roosevelt, et kui Baltikumi elanikele kommunism ei meeldi, siis võivad nad oma kodumaalt lahkuda.

20. augusti 1991. aasta otsus tugines 3. märtsi 1991. a. referendumile, kus EV kodanikud koos nn okupeeriva riigi kodanikega otsustasid ühiselt üles ehitada uue riigi ja loobusid selle referendumiga 1918. a. enesemääramisest!
1991. aastal allkirjastas Eesti OSCE järelevalve all tagantjärgi Helsinki 1975 lõppakti, millega tunnustas Teherani, Jalta, Potsdami ja Pariisi konverentside otsuste kui rahvusvaheliste õigusaktide tulemusena kujunenud riike Euroopas.
Aastal 1994 allkirjastati ka nn juulilepped, millest lähtuvalt Punaarmee ei olnud okupatsiooniarmee ja seega said ka siia jäänud punaveteranid sotsiaaltagatised ja õiguse erastada valeraha evp-de eest elamispind ja maa ning muutuda Eestis peremeesteks ja omanikeks, kellelt põliseestlasest sundüürnik peab elamispinda üürima.

Kui Meri nimetas Tartu rahu EW sûnnitunnistuseks, siis 2011 lastakse Eesti poolt käibele ENSV piiridega euromûndid!?!
On tegemist rumaluse vôi laiskusega vôi seni teadaolematu uue nûansiga? Igatahes ôigusjärgsust on loobutud, vähemalt minu meelest.
Rahulikke jôule!