Moto: kriis – olukord (riigis), kus otsustused, muutused on (arenguks) hädavajalikud; näiteks, - Eesti riigis haritud ja väärika keskklassi tekitamiseks; kuid mitte lihtsalt tarbimis-kulutuste suurendamise suunas (ja mitte segi ajada keskerakonna parasiitse tarbijalikkusega).

Riigi uusrikkad pole meil aristokraatia sugemetega, sest taolise väärikuse kujunemine nõuab sajandeid aega ja põlvkondade kogemusi. Nende probleem on nähtav „segadusena“ – mida peale hakata oma aja, raha ja tulevikuga? Kuigi „raha pole just palju“ suhetatuna Sveitsi (sadade) tuhandete miljonäridega, - siiski on neil mureprobleemid olemas!
Aeg kui ressurss tiksub meile kõigile ühtemoodi;- aga kuidas aega kasutada või kasutatakse?

Eesti Vabariik ei saa kunagi „Sveitsi-taoliseks“ mitmes tähenduses, aga mõningaid kogemusi võiks saada küll Hollandi majanduse arengust möödunud 180-aasta põhjal. Ka Holland on olnud viimaste sõdade tallermaaks, keda on „tükiviisi lõigutud“, aga ta on suutnud säilitada oma efektiivsuse. Loomulikult olid ja on Hollandil geopoliitilised eelised, sest Madalmaade naabruses on kõrge arengutasemega kultuurriigid; - seda kahjuks Eesti Vabariigil (lähi-) idasuunal pole.

Huvitav on jälgida majandus-poliitiliste globaalsete ekspertide kvalifikatsiooni tunnustamist ja rahvusvahelist nõudlust; - keda soovitakse ja milliste riikide esindajaid valitakse rahvusvaheliste institutsioonide poolt majanduse ja poliitika ekspertideks (!) ning kes ka sobivad, see on - kellel on olemas globaalse või tsonaalse arengu analüüsi ja prognoosi haaret?
Vanast Maailmast sobivad eriliselt ekspertideks – britid, hollandlased, belgialased, taanlased ja viimasel ajal mitmel põhjusel ka skandinaavlased (sic!).
Peaks nagu küsima – miks? Usun et ikkagi sellepärast, et – need riigid on (enamuses) olnud tegevad viimase 500-aasta jooksul üleilmastumise protsessides koloniaal-emamaadena, kristliku kultuuri kandjariikidena.
Kui hinnata praegust riikide arengu taset – SKP / per capita G-30 ja enama riigi kohta, siis leiame, et briti koloniaalne „riikide-tekitamise poliitika ning nende iseseisvumine“ (tõsi küll Briti Ühenduse raames koos inglise keele valdamisega) on praegusel ajajärgul muljet-avaldavalt mõjukas: - arenenumad ja edukamad riigid OECD-klubis on „briti ajaloolise riigikskujunemise traditsiooni“ järgijad, nagu - U.S.A. ; Kanada; Austraalia; Uus-Meremaa; ka arengutõusul Lõuna-Aafrika Vabariik; vast sobib tärkav India; Hong Kong musternäitena Hiina Rahvavabariigile – kui „üks riik – kaks süsteemi“; ka Marshall`i abiplaani-järgne Jaapan. Tõusva tähena kerkib majandustaevasse „Portugali kultuuritaustaga“ Brasiilia.

Kindlasti on nendes edukates riikides üheks võtmeteguriks kujunenud – kõrghariduspoliitika kinnistumine kõrgkoolide lõpetajate (100%) kohta suhtega: 60% - reaalainete ja (kõrg)tehnoloogia alal; 40% - humanitaarse hariduse valdkondades.
Eriti nõutavad ja väärtuslikud on 2 – 4 kõrghariduse „kattuvate valdkondade“ kompleks-eksperdid, näiteks, kõrgtehnoloogia + juriidika lepinguõiguse alal + majandus + politoloogia!

Riigis tuleb kõigepealt luua lisa(nd)väärtusi (ingl. k. – value added), siis saab ka tarbida enamat ning „liberaalselt võib siis ka leppida" prussakate olelemisega köögis seinapraos...

Lugupidamisega,
Mati Pungas, Tallinnas, 28. Jõulukuupäeval 2010 a