Hea artikkel...olen ka PITKA nimelisel mael B.C kainud

Oli huvitav küll. Pitka proovis teha seal kolonnia mis oleks riik riigi sees. Ma arvan et kui see oleks tal õnnestanud siis see oleks inglasi häirinud ja nad oleks nende eestlaste elu teinud seal põrguks. Venelastele ja ukrainlastele tehti ka igasuguseid lubadusi mis inglise kanadalased hiljem murdsid. Vene dukaboore pandi isegi koonduslaagritesse.
Kas Hr. Kreem või keegi teine teab mis juhtus eesti keelse kooliga mis oli Albertas? Inglased keelasid teiste rahvuste koolid ära enne sõda, läänes pandi üle 100. ukraina keelse kooli kinni. Kas selle koolil oli sama saatus?
Ma imestan et keegi ei ole teinud ettepaneku asumaa tegemiseks nüüdsel ajal. Inglise kanadalastel ei ole enam niisugust võimu nagu nendel oli omal ajal, need on nüüd üks välja suramas rahvus ja ma arvan et kui eestlased ostaksid küllalt maad ühes piirkonnas siis saaksime teha seal eesti keele ametlikuks keeleks ja saata lapsed eesti kooli. Võiksime isegi mitte-eestlasi assimileerida sest paljud inglased siin kes on euroopa päritoluga on meist kadedad sest meil on nii vägev ja püsiv kultuur ja ega USAl pole enam midagi pakkuda kultuurinimesele. Niisugusi eurooplaste asumaid on palju Lõuna Ameerikas, sakslastel, poolakatel, jt. Miks mitte siin?

Minu ema, Selma Vernik sündis Briti Kolumbias, 3.dets. 1916 West-Summerlandis, minu onud ja tädi Kilbys. Vanaisa Jaan Vernik läks koos teiste eestlastega Kanadasse 1905.a., peamiselt koos võrukestega. Kõik need kuulsad eestlased olid ju suures osas veskite jne. ehitajad. Olid kõik tublid mehed. Ei tea, kas sealsetes arhiivides võiks olla andmeid, millise laevaga, ja kuhu nad esialgu välja jõudsid. Tagasitulek, on tänu minu Kanadas elavatele lähisugulastele kirja pandud. Elu alustamisest, jne. on tõesti Kanada koguteoses palju juttu, kuid paratamatult on seal tegemist ka ebatäpsustega, kuna inimesed vahetasid oma elupaiku jne. Minu onud, kes siis seal kohalikus koolis käisid, on selline lugu neist, et paaril korral oli suur kondor nende peade kohale tõusnud, kooliteel, ja tahtnud ühte minu onudest, endaga kaasa võtta, kuid, kuna poiss nii raskeks osutus, lendas see hiiglaslik lind koos mütsiga taevastesse kõrgustesse. Minu vanaisa kasvatas üsna edukalt oma aias persikuid, ja ajas asju Calgary pangas,kus tal oli siis mingi leping toodangu müümiseks tehtud. Indiaanlastega oli rahujalal, ja andis neile heinu, kevade poole, kui neil tagavarad otsa said, indiaanlased olevat alati tasunud, mõne oma käsitöö eseme kinkimisega. Minu ema oma eluajal ei saanud kordagi oma sünnipaika, andis vaid aru, miks ta seal sündis, ja nii mina, teismelisena, sain alles sellest teada. Emale oli aga terveks eluks jäänud suur läbielamus laevasõidust, ja ta armastas alati suurt vett ja suuri ookeanilaevu. Ja mina olen jäänud südames kandma Briti Kolumbiat, sealset loodust, tänu raamatutele, ja filmidele. Kahju, et paljusid raamatuid eesti keeles ei ole, ning ei ole kättesaadavad ka ingliskeelsetena. Kuid ma arvan, et tänu oma ema saatusele, olen ka mina nüüd palju rikkam ja tugevam oma vaimult. Õnnistusrikkaid Jõulupühi!