Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
_Ega Venemaa ei taha tunnistada teiste riikide okupeerimist ja koostööd Saksamaaga Teise maailmasõja alguses. Just nagu oleks mingi kolgas, kus on omamoodi ajaarvamine ja asjadest arusaamine._
http://kultuur.elu.ee/ke492_sa...
Juba 1940. aasta suvel teatas USA president Roosevelt, et kui kommunism balti rahvastele ei meeldi, siis võivad nad ju oma kodumaalt lahkuda.
1941. aasta 15. dets. Moskvas alanud Stalini ja Inglise välisminister Edeni kohtumisel jäeti Balti riigid Nliidu koosseisu.
1942. aasta juuni Inglise väljaanne World Review toob ära Edward Hultoni intervjuu Briti lennundusminister sir Richard Stafford Cripps’iga.
Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu peavad kuuluma NLiitu. Nad olid pikka aega tsaaririigi osa ja mitte keegi ei arvanud, et nende kuulumine Tsaari – Venemaale olnuks ebaõige.
1943. aasta 8. juunil algas New Yorgis kohtumine USA presidendi Rooseveldi ja Tšehhoslovakkia endise presidendi Beneši vahel, keda Roosevelt kuulas kui Euroopa eksperti. Leiti, et Besaraabia, Bukovina, Valgevene, Lääne - Ukraina ja Balti riigid jäävad NLiidule. Poolale otsustati anda kompensatsiooniks osa Ida - Preisimaast (Oder - Neisse liinini), Slovakkia kaotab iseseisvuse ja läheb tagasi tšehhide võimu alla.
Hiljem, kui Roosevelt konsulteeris enne Teherani konverentsi samas küsimuses Churchilliga, siis viimane toetas kõike NLiiduga seonduvat, keeldus aga Poolale midagi kompensatsiooniks andmast. Poolat, aga ilmselt ka Balti riike, pidasid inglased nn Antanti nurisünnitiseks.
1943. aasta Teherani konverentsil teatas Stalin, et tema ei ole vähem inglane kui lord Curzon 1919. aasta Antanti Pariisi konverentsil. See tähendas, et NL-i piir jääb piki Curzoni liini kehtima ja Baltikum jääb samuti NL-i koosseisu.
http://en.wikipedia.org/wiki/C...
1944. aasta 5. aprilli “Eesti Sõna” kirjutas peale Churchilli kõnet, et Atlandi Harta ei tee NLiidule takistusi alistada enda alla naaberriike nagu Poola jt., rääkimata Balti riikidest.
http://kultuur.elu.ee/ke492_sa...
Juba 1940. aasta suvel teatas USA president Roosevelt, et kui kommunism balti rahvastele ei meeldi, siis võivad nad ju oma kodumaalt lahkuda.
1941. aasta 15. dets. Moskvas alanud Stalini ja Inglise välisminister Edeni kohtumisel jäeti Balti riigid Nliidu koosseisu.
1942. aasta juuni Inglise väljaanne World Review toob ära Edward Hultoni intervjuu Briti lennundusminister sir Richard Stafford Cripps’iga.
Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu peavad kuuluma NLiitu. Nad olid pikka aega tsaaririigi osa ja mitte keegi ei arvanud, et nende kuulumine Tsaari – Venemaale olnuks ebaõige.
1943. aasta 8. juunil algas New Yorgis kohtumine USA presidendi Rooseveldi ja Tšehhoslovakkia endise presidendi Beneši vahel, keda Roosevelt kuulas kui Euroopa eksperti. Leiti, et Besaraabia, Bukovina, Valgevene, Lääne - Ukraina ja Balti riigid jäävad NLiidule. Poolale otsustati anda kompensatsiooniks osa Ida - Preisimaast (Oder - Neisse liinini), Slovakkia kaotab iseseisvuse ja läheb tagasi tšehhide võimu alla.
Hiljem, kui Roosevelt konsulteeris enne Teherani konverentsi samas küsimuses Churchilliga, siis viimane toetas kõike NLiiduga seonduvat, keeldus aga Poolale midagi kompensatsiooniks andmast. Poolat, aga ilmselt ka Balti riike, pidasid inglased nn Antanti nurisünnitiseks.
1943. aasta Teherani konverentsil teatas Stalin, et tema ei ole vähem inglane kui lord Curzon 1919. aasta Antanti Pariisi konverentsil. See tähendas, et NL-i piir jääb piki Curzoni liini kehtima ja Baltikum jääb samuti NL-i koosseisu.
http://en.wikipedia.org/wiki/C...
1944. aasta 5. aprilli “Eesti Sõna” kirjutas peale Churchilli kõnet, et Atlandi Harta ei tee NLiidule takistusi alistada enda alla naaberriike nagu Poola jt., rääkimata Balti riikidest.
Siin ja kommentaaris on kaks tarka meest ühendanud oma teadmised infoks, mille ühisnimetaja on Venemaa poliitika ajalugu. Mul on ettepanek: täielikuma pildi saamiseks oleks siia vaja liita ka üks varasem periood: uuring Venemaa vallutuste strateegiast Siberis. Siis peaks pilt terviklikuks saama selles mõttes, et millel on tuginenud juba läbi sajandite, ammu enne Stalinit ja kommuniste, Vene impeeriumi teke ja kasv ja sealsete imperaatorite võim tänapäevani välja..
Pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt 1939. aasta märtsis alustasid Inglismaa, Prantsusmaa ja NLiit konsultatsioone Saksamaa peatamiseks. Üheks selle osaks said nn Briti garantiid erinevatele riikidele, mida määriti riikidele pähe ka tahte vastaselt.
1939. aasta 2. juunil NLiidu - Inglismaa ettepanek, kus nõutakse Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Türgi ja Belgia garanteerimise õigust nii otsese, kui kaudse agressiooni puhul Saksamaa poolt.
6. juuni - Eesti saadik A. Torma esitab Briti valitsusele noodi, milles lükatakse tagasi suurriikide poolt peale sunnitud garantiid.
7. juuni - vastuseks suurriikide diktaadile kirjutatakse alla hoopis Eesti Vabariigi ja Saksamaa vahelisele mittekallaletungi lepingule.
1939. aasta 26. juunil algasid NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa kindralstaapide läbirääkimised Moskvas
1939. aasta 1. juulil lõppesid Moskvas toimunud Prantsuse, Inglise ja N. Liidu vahelised läbirääkimised kompromissiga: Balti riigid allutatakse kolmikliidu lepingu tingimustele salajase protokolli alusel ilma nende nõusolekuta.
2. juuli esitasid Eesti, Läti ja Soome saadikud Londonis Briti välisministeeriumile noodi, milles teatavad, et nende riigid ei soovi olla käsitletud kolme suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppes.
Britid sellega ei arvestanud ja garantiide andmine delegeeriti NL-ile. Baaside leping on ka Rahvasteliidus registreeritud leping.
Juulis 1939 saavutati Inglismaa ja Prantsusmaa ning NLiidu vahelistel läbirääkimistel Moskvas kokkulepe kõigis põhilistes küsimustes. Ühtsele seisukohale ei jõutud vaid kaudse agressiooni mõiste määratlemisel. Kolmikliidu lepingu tekst, milles olid täidetud kõik NLiidu esitatud nõudmised, oli allakirjastamiseks valmis.
Liidulepingu allkirjastamiseks valmisolekut kinnitas Prantsuse peaminister Eduardo Daladier 18. juulil 1939 Prantsuse saadikutekojas peetud kõnes, kus ta muuhulgas ütles:
Lõpuks ometi! Peale nii paljude raskuste võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklareeris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud.
1939. aasta 2. juunil NLiidu - Inglismaa ettepanek, kus nõutakse Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Türgi ja Belgia garanteerimise õigust nii otsese, kui kaudse agressiooni puhul Saksamaa poolt.
6. juuni - Eesti saadik A. Torma esitab Briti valitsusele noodi, milles lükatakse tagasi suurriikide poolt peale sunnitud garantiid.
7. juuni - vastuseks suurriikide diktaadile kirjutatakse alla hoopis Eesti Vabariigi ja Saksamaa vahelisele mittekallaletungi lepingule.
1939. aasta 26. juunil algasid NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa kindralstaapide läbirääkimised Moskvas
1939. aasta 1. juulil lõppesid Moskvas toimunud Prantsuse, Inglise ja N. Liidu vahelised läbirääkimised kompromissiga: Balti riigid allutatakse kolmikliidu lepingu tingimustele salajase protokolli alusel ilma nende nõusolekuta.
2. juuli esitasid Eesti, Läti ja Soome saadikud Londonis Briti välisministeeriumile noodi, milles teatavad, et nende riigid ei soovi olla käsitletud kolme suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppes.
Britid sellega ei arvestanud ja garantiide andmine delegeeriti NL-ile. Baaside leping on ka Rahvasteliidus registreeritud leping.
Juulis 1939 saavutati Inglismaa ja Prantsusmaa ning NLiidu vahelistel läbirääkimistel Moskvas kokkulepe kõigis põhilistes küsimustes. Ühtsele seisukohale ei jõutud vaid kaudse agressiooni mõiste määratlemisel. Kolmikliidu lepingu tekst, milles olid täidetud kõik NLiidu esitatud nõudmised, oli allakirjastamiseks valmis.
Liidulepingu allkirjastamiseks valmisolekut kinnitas Prantsuse peaminister Eduardo Daladier 18. juulil 1939 Prantsuse saadikutekojas peetud kõnes, kus ta muuhulgas ütles:
Lõpuks ometi! Peale nii paljude raskuste võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklareeris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud.
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.