Eestis on kultuuriga probleeme. Näiteks see, et meedia keskendub kultuuri käsitledes rohkem uudistele ja seltsielule kui kultuuri sisulistele kvaliteetidele, samas kui praeguses kultuuris peaks kooliharidusel ja vaimuelu analüüsimisel olema palju suurem koht. Kusjuures üks moment on siin see, et pool sajandit kestnud rahvuskultuuri kahjustused ei ole veel ületatud. Aga asi paista kalduvat välise poole. Nagu on teada (sellest on korduvalt kirjutatudki), on ülikoolid läinud paljus kraadide jahtimise teele, samal ajal kui hariduse kvaliteet kõrgkoolides ei ole vastaval tasemel. On tekkinud imelik kultuurikarjerismi soodustamine, kuigi on rahvuse elu küsimus pöörata tähelepanu just hariduse ja kultuuri sisulistele külgedele. Selles kontekstis tekitab Peeter Järvelaiu miskipärast Rein Veidemannist lähtuv ettepanek võõrastust. Jätame kõrvale küsimuse, kui lähedased on Rääma mehe Veidemanni vaated ka uuel ka uuel ajal Rääma mehe August Jakobsoni vasakvaadetele ja kas nende esitlemine seetõttu on hr. Järvelaiu artiklis adekvaatne või ei ole. Võtame sisuliselt. Miskipärast on aga hr Järvelaiule (Vt. näiteks: Peeter Järvelaid: Teenetemärkide kultuurist. Eesti Ekspress 30. jaanuar 2010) lähedane küsimus tiitlitest ja muu selline. Nüüd siis küsimus Pärnu akadeemikutest, mis tundub hoogsast põhjendusest hoolimata päris pentsik. Pärnus on elanud jah nii päris vana aja kui ka uuema aja kultuuritegelasi, nii eesti rahvuse kaitsjaid kui ka teisi. Jah, ja väärt vaimutegelaste vaimu tuleks linnas austada. Kuid austada oleks vaja eeskätt nende tegevuse sisu ja tähendust, mitte otsida nende kaudu aupaistet või tiitleid endale. Järgmine samm oleks akadeemia rajamine Kapa-Kohilasse…! Eks igas väikeseski kohas peaks olema selts, mis kohalikku vaimuelu toetakse, kuid selle mõttega ei peaks sattuma suurusehullustusse. See ei ole sugugi ainult seltsi nimetuse küsimus. Ärgem mingem narruseni. Muretsegem sellepärast, mis vajab muretsemist.