Mõnede probleemrumaluste võrdlus Eestis 2011

Kõigile on ju teada, et praeguste aastate perioodil on - „maailm rahutu ja turbulentne“: maavärinad kestavad värinavöös ümber maailma, on tsunaamide teke ja purustused eri maade rannikul, orkaanide võimsus on kasvamas, segadused ning rahutused toimuvad enamikus araabiamaades, terrorismioht, on globaalne energia tootmise nappus ja Maakera võimalik temperatuuri tõus, kestab Euroopa majanduskriis koos tööpuuduse kasvuga maailmas, samuti ilmnevad finantsarvepidamise massiivsed pettused riikide tasemel Euroopa Liidus ja USA säästufondides, teatud riikides perekondade mõttetult rumalad tarbimislaenukriisid...
Seega rahvas peaks nagu olema teadlikult alalhoidlikum ja targem võimalike ohtude suhtes!

Muret teeb vanade kommunistide „rahutu ahnus“, millele tuleb selge piir panna: raugaeas Arnold jätkab ahnitsemist riigi arvel - vaatamata oma ülearu suurtele riiklikele kulutustele. Kui vana esikommunisti vanadus on tõesti nii haletsusväärne raugaiga, nagu ta ise kurdab, siis Eesti ühiskonna abi oleks vabastada ta „haiglase apluse orjusest“ ja koheselt lõpetada tema ihara ahnuse abipalvete menetlemine. Ei hall juus ega kortsunud nägu saa luua lugupidamist, vaid õigel viisil möödasaadetud elu võib anda väärikuse; aga meheeas „vene kommunistliku lakei“ ajajärk poolesajandilise okupatsiooni ajal on jätnud isiksusest põlastusväärse kuvandi.
Siin tasuks ka meenutada Ernst Jaaksoni mälestusteraamatu „Eestile“ lk.259 toodud teksti
Arnoldi enda poolt, kui „...et teda on pandud alatult sundkommunistlikku seisundisse“, - milline tundub väga silmakirjalik; aga tema tegelik „alatu ahnus“ riigi kinnisvara krabamisel räägib millestki muust ja riivab tõsiselt eesti rahva õiglustunnet, tekitab põlgust!
Võiks soovitada talle Vana-Rooma klassikute kombel raugaeas harrastada maa harimist Saaremaa talus, mis annaks „vanale põllumehele“ külluses piima, mune ja mett, et saada maatoimetustes õndsaks ja omale õnnekat rahuldust kuni surmani.
Ma saaksin aru, kui see Tallinna Kaare tänava „käbinlik-kommunistlik majakompleks koos aiakrundiga“ antakse lasteaia või kommunistliku reziimi ohvrite käsutusse turvakoduna; - seda oleks tõesti väga tarvilik teha! Mitte lihtsalt kinkida ükskõik kellele tahes!

Ja nüüd lisasid „maailma rahutusse olustikku“ – oma „panusrumaluse“ ka seitse eesti normaalset noorepoolset pereisa (?); „kes otsustasid..., et teeme lauslolluse ja lähme kusagile kolama“, - selle asemel, et olla koos oma perega ja teha midagi kasulikku pere heaks!
Täielik jama on selline „hulkumiseperiood“ majanduskriisi tõttu niigi kokkuhoidlikkuses olevas Eestis, - aeg märtsist kuni juulikuu 2011; kus on ajalehekeeles kasutati väljendeid – „kangelased“, „poisid päästeti“, ... araabia terroristide küüsist!
Arusaamatu on paljudele Eesti inimestele, et „mida nad otsisid sealt..., ja nii saidki vastu nina“; ehk jääb nüüd meelde (ka teistele), sest eesti vanarahva tarkuse järgi on ammuilma teada tõsiasi: - „mis sa topid oma nina sinna, kuhu pole tarvis ja sind pole kutsutud...?“ On ka ohumoment, et pantvangide psühhikas on toimunud muutused, kus isegi hakatakse kaasatundma oma röövijatele, vangistajatele, terroriseerijatele.
Samuti ei saa aru – mis „kangelased“ need eesti „pantvangid“ olid? Kui veel peaksid minema Kolumbiasse, Guatemalasse, Pakistani, okupeeritud Abhasiasse, Transdnestriasse või Venemaale - siis on võimalik, et nad lihtsalt lüüakse maha ja visatakse maanteekraavi...!

Kurb et nii vanad mehed on nii suured võhikud rumaluseohtude riski hinnangutes ning prognoosil, elutarkuses, politoloogias, nii oma väärikuse arendamisel kui ka kaitsmisel.
Seda Eesti riigi kulutatud raha tuleks pigem kasutada eesti noortespordi arendamiseks!
Mis on neist nüüd isiksustena järele jäänud...?

Lugupidamisega, Mati Pungas, Tallinnas, 29. juulil 2011. aastal