1940. aasta 9. augustil, mil klaariti USA poolt esitatud protestinooti oma riigi kodanike varade natsionaliseerimise asjus NSV Liidu poolt nn okupeeritud aladel, kadus võrdväärsete partnerite USA ja NSV Liidu vahel tehtud kompromissi tulemusena Balti küsimuses termin “okupatsioon” ja asendus mõistega “teatud territooriumide inkorporeerimisega” ("Postimees" 06.04.1994).
See USA - poolne järeleandmine NSV Liidule, kes muidu poleks protestinoodi teksti aktsepteerinud, on põhimõttelise tähtsusega. Nimelt rahvusvahelise õiguse terminil “okupatsioon” on kindel tähendus, mõistet “teatud alade inkorporeerimist” võib tõlgendada aga suvaliselt. Okupatsiooni eeltingimuseks on sõjategevus riikide vahel ja ka pagulasvalitsuse saab moodustada vaid sõja olukorras. Sõjategevust Eesti ja NLiidu vahel aga ei olnud.
Tolle kokkuleppe tagajärjed on kaugeleulatuvad ja neid on tunda Eesti vabadusvõitluses tänaseni.
Eesti kuld jäi USA-sse EW ja eraisikute võlgade katteks ning maha jäänud USA varade kompensatsiooniks. Eesti endine suursaadik USA-s esindas mitte EW-d kui riiki, vaid EW ideed.
USA president George Bush teatas veel 22.08.1991 toimunud pressikonverentsil, et Baltimaade iseseisvuse tunnustamiseks pole aeg veel küps. („Päevaleht” 24.09.1991).
USA lähtus Teheran – Jalta konverentside otsustest, mille järgi kuulus Baltikum nõukogude mõjusfääri.