Ükski teine institutsioon peale 1990. aastal valitud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poleks saanud Eestit Nõukogude Liidu koosseisust rahumeelselt ja verevalamiseta välja tuua.
Eesti Komitee oli rahvusvahelises plaanis mitte keegi. Eesti Komitee inimesi ei tuntud ega respekteeritud välismaal, nagu respekteeriti Ülemnõukogu liikmeid
1991. aasta 20. augusti variandid:
1. Taastada Eesti riik 1938. a. põhiseaduse alusel.
Praktiliselt osutus see võimatuks, sest täielikult puudusid tolleaegsed võimuorganid ja struktuurid. Ei olnud valitud presidenti, kahekojalist parlamenti jne.
2. Kuulutada välja uus riik Leedu eeskujul. Sellel oli toetajaid, kuid ka palju vastaseid.
3. Leida kompromiss, mis arvestaks õiguslikku järjepidevust ning oleks ka praktiliselt realiseeritav.

Pärast Leedu, Läti ja Eesti juhtide kohtumist George Bushi ja James Bakeriga toimunud konverentsil märkis Godmanis: „Riigisekretär Baker palus meil samuti leida iseseisvuse saavutamiseks mingi selline mehhanism, mis ei saadaks NLiitu häbisse.”” („Päevaleht” 09.05.1991)
Mehhanism, mis „NLiitu häbisse ei jätaks”, leitigi. Ühe nn okupatsioonivõimu esindaja ja üheksa nn okupatsioonivõimuga kollaboreerunud Eesti Kongressi esindaja separaatkokkulepe sundis EV kodanikkonnale peale Põhiseadusliku Assamblee. Põhiseaduse eelnõu, mis Põhiseaduslikus Assamblees töö aluseks sai ja avalikkus tunneb seda kui ERSP-poolset Jüri Adamsi väljatöötatud eelnõuna, oli tegelikult juba valminud USA-s 1990.a. algul („Rahva Hääl” 16.06.1992).
Ülo Nugise sõnavõtt Eesti TV-s 27. Juunil 1992, kus viimane kinnitas eetris veel kord põhimõtet, et kui rahvas põhiseaduse poolt ei hääleta, siis ülemnõukogu laiali ei lähe, millel on omad tagajärjed jne. Seega referendumil ei ütelnud rahvas jah-sõna mitte USA-s valminud ja kohapeal Põhiseaduslikus Assamblees „iluravi” saanud uue põhiseaduse eelnõule, vaid ütles eelkõige jah-sõna ülemnõukogu laialiminekule.
http://www.nommevalitsus.org/?...

Ülo Nugise arvamusi.
http://www.riigikogu.ee/rito/i...
Rein Järlik samal teemal.
http://www.riigikogu.ee/rito/i...

1991. aasta 21. augustil tunnustas Venemaa Föderatsiooni välisminister Andrei Kozõrev Pariisis esinedes Balti riikide iseseisvust.
Vene NFSV oli iseseisvunud ja muutunud Venemaa Föderatsiooniks juba 1990. aasta 12. juunil ja seega kuulus Eesti Vabariik Nõukogude Liidu koosseisu de jure ka ilma Venemaa Föderatsioonita.
22. augustil tunnustasid Eesti iseseisvust Leedu ja Island, USA president Bush teatas aga, et aeg pole küps Balti riikide iseseisvuse tunnustamiseks.

Mäletan veel seda aega kui Eestisse saabusin varsti pärast riigi iseseisvumist. Käisin Riigikogus ja vestlesin nii ühe kui teise rahva saadikuga. Nugis oli nende hulgas. Tal oli hea meel meie kohtumise üle. Hiljem me veel kohtusime palju ja saime arvamusi jagada Eesti riigi arengust ja hetkeseisust. Nugis suhtus väliseestlastesse väga sõbralikult ja toetas meie soovid kaasa elada Eesti riigi paremaks muutmiseks. Meie kohtumistest jääb ainult südamlik mälestus, aga Ülo perele soovin jõudu ja vastupidavust, sest ega see riik pole ammu enam liikunud selles suunas mida Ülo Nugis seda ette kujutas või soovis. Veel vähem oleks ta arvanud, et selline erakond nagu Reformikad suudaksid nii kaua võimul olla. Ta siiski oleks arvanud, et sotsidel võiks ka kunagi riigvõimu ohjad üle anda. Ega see aeg enam paista kaugel olevat. Puhka rahus Ülo.