Vabandust, kuid küsimus on MILLISES ühiskondlikus kokkuleppes, ja mis ajast.

Kõigepealt: kas Eesti kodanikel võimaldati a. 1992 osaleda diskussioonis "kas formaalselt taastada Eesti Vabariik või mitte taastada", või kas Jüri Adams ja tema grupi liikmed tegid meie jaoks valmis ühe dokumendi (Eesti Vabariigi mittetaastamise alusdokument) millest kõikidel tuleb nüüd kinni pidada? Näiteks ka neil inimestel, kes andsid hääle 1992 a. referendumil tolle kurbloolise põhiseaduse vastu?

Võtke vaevaks asjasse pühenduda ja tutvuge groteskse Põhiseaduse rakendamise seadusega, mis on ju tähtsam dokument kui Põhiseadus ise, kuna dikteerib kuidas Põhiseadust rakendada tuleb!

Vt. Eesti Vabariigi (nn.) põhiseaduse rakendamise seadus

https://www.riigiteataja.ee/ak...

" § 2. KÄESOLEVAL AJAL "Eesti Vabariigis" TOIMIVAD ÕIGUSAKTID (loe: okupatsiooniseadused) KEHTIVAD PÄRAST PÕHISEADUSE JÕUSTUMIST niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse põhiseadusega täielikku vastavusse."

Tähendab: tuliuus (mitte varasem) põhiseadus koos Moskva okupatsiooniseadustega, välja arvatud mõned, mis välja langetati. Kuidas saab üldse juttu olla Eesti Vabariigi taastamisest? See on farss, kurbmäng, mitte taastamine! Saab ju ainult juttu olla uue riigi loomisest, või siis - mis on veel hullem - reformikommunistide poolt veidi mugandatud ENSV-st, mis ehib end praegu silmapetteks usurpeeritud sini-must-valgega, Eesti vapiga, ning muude väliste sümbolitega.

Ergo: elame praeguseni Eesti ENSVs, ehk Nõukogude Liidu okupatsioonirezhiimi õiguskorra tingimustes, mida on vahepeal veidi putitatud, s.t.1940 meile peale surutud nukuvalitsuse õiguskorra tingimustes. Uskuge, kui soovite, et EV taastati. Ise ütlen külma kõhuga seda traagikat trotsides, et ei taastatud.

Kas 1992 a. Põhiseadus koos direktiividega selle rakendamiseks kõlavad väga taastatud Eesti Vabariigi või siis sellise ühiskondliku kokkuleppe moodi, milles okupatsiooni iket maha raputada tahtnud inimesed oleksid soovinud - sooviksid elada? Kas selles ei peitu vaistlikul tasandil osaline seletus selleks, miks nii paljud inimesed Eestist ära lähevad?

Tolle sama Põhiseaduse rakendamise seadusega mittenõustumise tõttu, aga ka plaani puudumise tõttu, mille alusel oleks olnud võimalik Eesti Vabariiki spetsiifiliselt ja konkreetselt ehk tegelikult taastada, sai tollal inimesi hoiatatud ja 1992. a. Põhiseadusele koos rakendusotsusega vastu hääletatud.

Selline valetaastamine ehk taastamise lavastamine on eesti rahva üks suurimatest tragöödiatest. Võibolla kõige traagilisem neist üldse, arvestades seda, et tragöödiaid on meil külluses olnud.

Seda kurvem, et rahva suur pinnapealne osa usub pimesi ja heausklikult, et see enese ehtimine EW sümbolitega on samane ja kuidagi identne sõjaeelse Eesti Vabariigi - Eesti aja - tagasitoomisega. Mõelge palun järele. See, et pisitüdruk tõmbab selga-jalga emme kleidi ja kõrged kontsad ei tee veel temast tema ema.

Kui meie eesmärk 1992 oli TAASTADA Eesti Vabariik, miks ei võimaldatud Taastava Kogu loomist? Selle asemel, et Põhiseaduse Assamblee?

Mida tegi PA, ja mida kiitis rahvas paha aimamatult heaks? Sest rakendusotsusest ei tulnud ju avalikult üldse juttu, ega sellest, kuidas tegeliku taastamise protseduur näeks välja.

PA ei kirjutanud meie jaoks üksnes uue Põhiseaduse (ergo uus riik, mitte taastatud riik), vaid jättis okupatsioonirezhiimi seadused koos sellega jõusse.

Kui tahaksime elada Eesti Vabariigis, ei vaataks me 1992. a. põhiseaduse poole, rääkimata rakendusseaduse kohutavast tagajärjest (edasielamine allesjäetud Nõukogude seaduste tingimustes), vaid kutsuksime kokku Taastava Kogu ja vaataksime inspiratsiooniks isegi tagasi kaugesse minevikku, enne kui tulid ristirüütlid, kuid kindlasti sõjaeelsesse Eesti Wabariiki, mil tehti eesti seadusi, eestlaste poolt, eestlaste jaoks.

Jüri Uluots ütles, et Eesti riik eksisteeris juba 800 aasta eest. 1918 toodi see sügavast unest uuesti nähtavale ja jõustati. Eesti Vabariigi alustalad eksisteerivad mitte 20. aasta taguses ajas, ükskõik mida 20. augusti klubi ka ei toonitaks, vaid kaljukindlalt 100 ja 800 aastat tagasi.

Varem või hiljem saab eesti rahvas nägijaks selle suhtes, kuidas reformikommunistid teda tüssasid aastal 1992. Ja siis kutsutakse Taastav Kogu kokku, et saaks aset leida tegelik taastamine. Küll siis Kalev jõuab koju. Oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.

Milleks kõik see taastamine meile vajalik oleks ja kasulik on, sellest järsku teine kord.