Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
Vabandust väga, aga KELLE arvamus see niisugune anonüümne heietamine on? Kas järelikult EWR toimetuse?
Anonüümne heietamine? Seisab ju, et see on Sõltumatu Infokeskuse juhtkiri aastast 2010, ja vist ka midagi Iseseisvusparteist? Hr. Rebas tunneb end nähtavasti puudutatuna, kuna oli üks sellest ennast Põhiseaduse Assambleeks nimetanud seltskonnast, kes sokutas eesti rahvale kaela tuliuue riigi või siis õigemini ENSV jätku. Siin EWR-is on ju viimase nädala jooksul paras hulk juttu olnud Põhiseaduse hirmsast-võikast pooleldi salajasest rakendusseadusest, mis on lahutamata osa 1992. a Põhiseadusest, ja tegelikult teatud mõttes sellest olulisem, olles nagu direktiiv selleks, kuidas Põhiseadust kasutada tohib ja ei tohi. Õigemini põlistades siis valdava osa ENSV nime kandnud kommunistliku nukuvalitsuse ehk Kremli käepikenduse seadustest, millede alusel tuleb nüüd edasi elada, ühes eurodirektiividega, mis ENSV seadusi siis vähehaaval asendavad. See ei olnud kuidas tegelik EV taastamine pidi välja nägema, kaugel sellest. Kui mõelda järele, saavad sellest aru ka koolijütsid, inimene ei pea olema juristi haridusega. Okupatsiooni pikkade aastate vältel rääkisid kõik tegelikud pagulased Vabariigi aastapäeva aktuste kõnepuldist vajadusest taastada Eesti Vabariik ja muidugi mõtlesid nad formaaljuriidiliselt, mitte deklaratiivselt ega sohki tehes. Kahjuks läksid hr. Rebas ja veel paar väliseestlast kaasa selle pehmelt öeldes "veaga", olles siis suure supi ehk käki kokkukeetjad, mida me nüüd kõik koos hapu näoga süüa ja seedida püüame. St arvestatav osa Eestisse järelejäänud eestlastest elanikkonnast on kurb, ega oska samas seletada, mida valesti tehti. Ainult poliitikud teevad kala nägu, peale mõne üksiku ausa isiku. Kui paljud inimesed ei hooma täpselt mis läks viltu pärast aastaid 1987-1991, tuleb alustada teiste asjade hulgas Põhiseaduse Assambleest. Lugege ja analüüsige, siis saab pilt selgemaks. Kui HR soovinuks tegelikult viia täide seda lubadust, mida pagulus oli kodumaale pool sajandit tõotanud, tulnuks tal keelduda kohast Põhiseaduse Assamblees ja nõuda Taastava Kogu kokkukutsumist. Kas ta ei taibanud tollal selle tähtsust, või ei julenud vastu rääkida, või oli mängus mõni muu (isegi koledam?) tegur, sellist vastust ootaks Hain Rebaselt ja teistelt Põhiseaduse Assamblee tegijatelt. Rohkem kui ükski teine tollal aia taha läinud suurtest ja väikestest skeemidest on 1992 a. Põhiseadus süüdi selles, et õitsev Eesti nii nagu me seda kunagi tundsime pole tagasi tulnud ega saanudki tagasi tulla, kuna tegelikule restitueerimisele andsid Jüri Adams ja ko. punase (sõna otseses mõttes) tee ja tule. Selge põhjus-tagajärg seos. Kaua me seda taastamise teesklemise mängu veel mängime?
Hr. Rebas: selline vihane jama on tüüpiline siin.
Olles nüüd tuttav nii Hain Rebase kui ka "Dolphus Vuvuzela" tekstiga ülal ja olles veelkord tutvunud ehk mälu värskendanud Sõltumatu Infokeskuse juhtkirjaga 2010 aasta veebruarist, püüan situatsioonist kuidagi aru saada.
On see nii, et mu vana tuttav Hain Rebas, kes serveeris end igasugustel üritustel vanasti patrioodina - siis kui Eesti veel otseselt annekteeritud ja okupeeritud oli - leiab nüüd, et need inimesed, kes jäid truuks Eesti Vabariigile tegeliku ja formaalse taastamise ideele aastail 1940-1992 ning peavad seda tähtsaks ka praegu on "heietajad"? Või et Islandi elanikud, kes ajavad praegu üpris iseseisvat poliitikat, on heietajad?
Luba ma teen ühe asja enese jaoks nüüd selgeks. Kui Taani, Norra, Prantsusmaa, Holland ja teised tulid välja Hitleri okupatsiooni alt aastal 1945, võtsid nad automaatselt kasutusele selle õiguskorra ja seadused, mida Taani, Norra, Prantsuse ja Hollandi parlamendid olid varem välja töötanud, ning mindi tagasi endise elu ja endiste liistude juurde. Seda peeti enesestmõistetavaks, nii nagu kala elab vees ega roni eriti kuivale maale, ja nii nagu imetajad hingavad õhku, selle peale mõtlematagi. Hollandi rahvas ja teised oleksid tõusnud tagajalgadele püsti ja saatunud mahalaskmiskomando ette iga tegelase, kes oleks julgenud 1945 a. teisel poolel avalikult öelda, "ei, hülgame omaenda seadused ja hakkame nüüd jätkama nende toredate seaduste alusel, mida saksa okupandid ja Kolmas Riik meile tõid".
Kas härra Hain ise ka usub, et norrakad või prantslased oleksid soovinud elada pärast 1945 aastat edasi Hitleri seaduste alusel? Ent seda ütleb ju tema asutuse Põhiseaduse Assamblee pärand meile Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse näol sõnaselgelt:
"§ 2. Käesoleval ajal Eesti Vabariigis (28.06.1992) toimivad õigusaktid kehtivad pärast põhiseaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse põhiseadusega täielikku vastavusse."
Ent 28.06.1992 Eestis toimivad õigusaktid olid ju Stalini, Hrustshovi, Breznevi, Andropovi, Tshernenko, ja Gorbatshovi omad, ja ilmselt pisut ka Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabarigiigi nime kandnud ripatsmoodustise Rahvakomissaride Nõukogu ja Ministrite Nõukogu esimeeste Johannes Lauristini, Oskar Sepre, Arnold Veimeri, Aleksei Müürisepa, Valter Klausoni, Bruno Sauli, Indrek Toome, ja Edgar Savisaare omad.
Põhiseaduse Assamblee poolt jõusse jäetud Kremli ja Kremli nukuvalitsuse ENSV seadustel polnud ju mingit pistmist 1918-1940 de fakto ja hiljem jätkuvalt de jure eksisteerinud Eesti Wabariigi seadustega.
Normaalne Taastav Kogu - selline nagu pakuti välja Hando Runneli Tõnis Lukase, Enn Tarto ja terve rea teiste tublide meeste-naiste poolt 12. veebruaril 1990 - oleks tühistanud need Stalini-Lauristini seadused silmapilkselt. Sellest kohast oleks saanud alata Eesti Vabariigi tegelik tagasitulek, selle asemel et oodata seda endiselt, ka praegu, aastal 2012.
NSV Liidu seaduste allesjätmine-põlistamine Eestis (koos kapitalismi dekriminaliseerimisega reformikommunistide poolt) sünnitas või õigemini jättis ellu selle praeguse rahvuslikult seisukohalt agoonias oleva kapsas-äbariku, kust eesti noored tänapäeval massiliselt lahkuvad.
Teisiti öeldes jääb mulje, nagu Hain Rebas mõistab või mõistaks hukka Eesti Vabariigi formaalse taastamise loogika ja leiab, et Nõukogude seadused kõlbavad küll, ega poolda ei Eesti sõltumatuse ideed ega midagi Islandi tee sugust, või eksin ma? Huvitav oleks reaktsiooni kuulda.
Ka oleks huvitav näha kuidas rahvas ja Põhiseaduse Assamblee liikmed hääletaks sellisel referendumil, kus oleks expressis verbis ehk selgesõnaliselt üleval: "Kas Nõukogude Liidu või Eesti Vabariigi seadused?" Eriti veel, kui PA liikmete hääled oleks pärast avalikuks tehtud.
Sellist võimalust pole eestlastele ei teadvustatud ega antud, eriti aga mitte aastal 1992, mil riigivõim ja meedia tegi liikumise "Restitutsioon" liikmed "pea suu" lindpriideks ning eisikuteks. Tegi nende elu võimalikult keeruliseks. Valdav osa eestlastest ei teadnud siis ega tea nüüd, et selline seadus nagu Põhiseaduse rakenduse seadus eksisteerib. Mei ju sellest ei räägita, kui see väga oluline on. Selle olemasolust ei teadnud rahvas mittemidagi, selle tähendusest rääkimata. Üksikutes raamatupoodides müüdi 1992. a. Põhiseaduse nö. mustandeid, kuhu see rakenduse seadus oli koguni lisatud, vaata imet, ent paljudes rahvale kättesaadavaks tehtud trükitud versioonides see puudus sootuks.
Et keegi sellest meedias rääkinud oleks - ära loodagi. Meie oleksime rääkinud küll, aga avatud mikrofoni meile reeglina ei ulatatud. Õigemini peideti seda meie eest peaaegu igal võimalusel.
On see nii, et mu vana tuttav Hain Rebas, kes serveeris end igasugustel üritustel vanasti patrioodina - siis kui Eesti veel otseselt annekteeritud ja okupeeritud oli - leiab nüüd, et need inimesed, kes jäid truuks Eesti Vabariigile tegeliku ja formaalse taastamise ideele aastail 1940-1992 ning peavad seda tähtsaks ka praegu on "heietajad"? Või et Islandi elanikud, kes ajavad praegu üpris iseseisvat poliitikat, on heietajad?
Luba ma teen ühe asja enese jaoks nüüd selgeks. Kui Taani, Norra, Prantsusmaa, Holland ja teised tulid välja Hitleri okupatsiooni alt aastal 1945, võtsid nad automaatselt kasutusele selle õiguskorra ja seadused, mida Taani, Norra, Prantsuse ja Hollandi parlamendid olid varem välja töötanud, ning mindi tagasi endise elu ja endiste liistude juurde. Seda peeti enesestmõistetavaks, nii nagu kala elab vees ega roni eriti kuivale maale, ja nii nagu imetajad hingavad õhku, selle peale mõtlematagi. Hollandi rahvas ja teised oleksid tõusnud tagajalgadele püsti ja saatunud mahalaskmiskomando ette iga tegelase, kes oleks julgenud 1945 a. teisel poolel avalikult öelda, "ei, hülgame omaenda seadused ja hakkame nüüd jätkama nende toredate seaduste alusel, mida saksa okupandid ja Kolmas Riik meile tõid".
Kas härra Hain ise ka usub, et norrakad või prantslased oleksid soovinud elada pärast 1945 aastat edasi Hitleri seaduste alusel? Ent seda ütleb ju tema asutuse Põhiseaduse Assamblee pärand meile Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse näol sõnaselgelt:
"§ 2. Käesoleval ajal Eesti Vabariigis (28.06.1992) toimivad õigusaktid kehtivad pärast põhiseaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse põhiseadusega täielikku vastavusse."
Ent 28.06.1992 Eestis toimivad õigusaktid olid ju Stalini, Hrustshovi, Breznevi, Andropovi, Tshernenko, ja Gorbatshovi omad, ja ilmselt pisut ka Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabarigiigi nime kandnud ripatsmoodustise Rahvakomissaride Nõukogu ja Ministrite Nõukogu esimeeste Johannes Lauristini, Oskar Sepre, Arnold Veimeri, Aleksei Müürisepa, Valter Klausoni, Bruno Sauli, Indrek Toome, ja Edgar Savisaare omad.
Põhiseaduse Assamblee poolt jõusse jäetud Kremli ja Kremli nukuvalitsuse ENSV seadustel polnud ju mingit pistmist 1918-1940 de fakto ja hiljem jätkuvalt de jure eksisteerinud Eesti Wabariigi seadustega.
Normaalne Taastav Kogu - selline nagu pakuti välja Hando Runneli Tõnis Lukase, Enn Tarto ja terve rea teiste tublide meeste-naiste poolt 12. veebruaril 1990 - oleks tühistanud need Stalini-Lauristini seadused silmapilkselt. Sellest kohast oleks saanud alata Eesti Vabariigi tegelik tagasitulek, selle asemel et oodata seda endiselt, ka praegu, aastal 2012.
NSV Liidu seaduste allesjätmine-põlistamine Eestis (koos kapitalismi dekriminaliseerimisega reformikommunistide poolt) sünnitas või õigemini jättis ellu selle praeguse rahvuslikult seisukohalt agoonias oleva kapsas-äbariku, kust eesti noored tänapäeval massiliselt lahkuvad.
Teisiti öeldes jääb mulje, nagu Hain Rebas mõistab või mõistaks hukka Eesti Vabariigi formaalse taastamise loogika ja leiab, et Nõukogude seadused kõlbavad küll, ega poolda ei Eesti sõltumatuse ideed ega midagi Islandi tee sugust, või eksin ma? Huvitav oleks reaktsiooni kuulda.
Ka oleks huvitav näha kuidas rahvas ja Põhiseaduse Assamblee liikmed hääletaks sellisel referendumil, kus oleks expressis verbis ehk selgesõnaliselt üleval: "Kas Nõukogude Liidu või Eesti Vabariigi seadused?" Eriti veel, kui PA liikmete hääled oleks pärast avalikuks tehtud.
Sellist võimalust pole eestlastele ei teadvustatud ega antud, eriti aga mitte aastal 1992, mil riigivõim ja meedia tegi liikumise "Restitutsioon" liikmed "pea suu" lindpriideks ning eisikuteks. Tegi nende elu võimalikult keeruliseks. Valdav osa eestlastest ei teadnud siis ega tea nüüd, et selline seadus nagu Põhiseaduse rakenduse seadus eksisteerib. Mei ju sellest ei räägita, kui see väga oluline on. Selle olemasolust ei teadnud rahvas mittemidagi, selle tähendusest rääkimata. Üksikutes raamatupoodides müüdi 1992. a. Põhiseaduse nö. mustandeid, kuhu see rakenduse seadus oli koguni lisatud, vaata imet, ent paljudes rahvale kättesaadavaks tehtud trükitud versioonides see puudus sootuks.
Et keegi sellest meedias rääkinud oleks - ära loodagi. Meie oleksime rääkinud küll, aga avatud mikrofoni meile reeglina ei ulatatud. Õigemini peideti seda meie eest peaaegu igal võimalusel.
Samalt IP numbrilt on siin varem kommenteerinud: Dolphus Vuvuzela (03:30)
Ohh Issver!
Mida ohtlikku on siin? Kas ei tohi vabalt vestelda. Vôibolla on ka rootsile vaba internet pinnuks nagu USA ja Venemaale?
Hr. Estami jutus on "point" sees.
Tasub lugeda kui kiiresti "mûûs" rootsi EV Sovjettidele. Kui kaua nad takistasid EV vabadusvôitlust 90datel.
Pole ime, et nad môjutavad ka endisi sôpru, kes Eestis promovad.
Ma ei tea ûhtegi rahvust, keda on kistud niipaljude luurete vôrgustikku. Lugege lähiajalugu.
Hr. Estam- keep up the good job!
Hr. Estami jutus on "point" sees.
Tasub lugeda kui kiiresti "mûûs" rootsi EV Sovjettidele. Kui kaua nad takistasid EV vabadusvôitlust 90datel.
Pole ime, et nad môjutavad ka endisi sôpru, kes Eestis promovad.
Ma ei tea ûhtegi rahvust, keda on kistud niipaljude luurete vôrgustikku. Lugege lähiajalugu.
Hr. Estam- keep up the good job!
Esiteks on vaja taasjõustada 1938 a. PS, vastavuses sellega teostada RK valimised ja edasi kohendada PS tänapäeva olukorraga.
Elades Eesti territooriumil kurvastab mind üha enam jälgida kuidas meie riigiseaduste eest viimasel ajal enam ei seista rahvusliku selgrooga selles osas mis puutub ESM-i laenuvõla kinnitamist Riigikogus- ning ka edaspidi ilmselt Riigikogu täieliku kummitempli olemist Euroopa Liidu föderaal liidu kinnitamiseks. Mina kui tavaline Eesti Vabariigi kodanik imestan viimasel ajal kuidas juhtivad poliitikud näevad pigem Eesti riigi ainsat missiooni olevat muutunud rahvusvaheliseks eesmärgiks ja aina vähem hägustub pilt selles osas mis puutub meie maa ja rahva üha kasvavad olmeelu mured. Ainus vastuvoolav tendents viimastel aastatel on kurb asjaolu, et inimesed on hakanud järjest suuremal arvel lõplikult Eestit lahkuma. See kõik peegeldub tagurpidist soovi jõuda maailma ja mitte põrmugi enam hoolt kanda oma põlisrahva vajaduste eest.
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.