1918. aasta 22. detsembril tunnustas Lenini valitsus Nõukogude Eesti ja Nõukogude Leedu iseseisvust.
Järgmisel päeval ratifitseeris Vene SFNV Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee selle otsuse.

Eesti Vabariigil oli kehtiv piirileping Venemaaga. Nõukogude Liit kinnitas seda aastal 1939. See jäi kehtima ka siis, kui iseseisvus taastati 1991. EV president Ilves aga arvab et EV sellist lepingut pole ja nüüd on seda meil hädasti vaja. Aga ilma tingimata idapiiriga, mille Vene Föderatsioon omavoliliselt looduses tähistas. Kas president Ilves oleks nõus Lätile Valgamaa kinkima kui lätlased piiritähised niimoodi omavoliliselt paigaldaks?

Venemaa märkis piiri maha täpselt selle kaardi järgi, mille Eesti 1991. aastal ÜRO-le liikmeks astudes esitas. See vastas ka Venemaa nägemusele ühisest riigipiirist.

Tiit Vähi valitsus sõlmis president Meri heakskiidul 12. juulil 1996 toonase Läti valitsusega merepiirilepingu, millega Eesti kaotas 578 ruutkilomeetrit püügivett, sealhulgas poole kalarikkast Ruhnu august”. Lepingu järgi jäi Eesti merepiir 12 miili kaugusele Ruhnu saarest ja Eesti jäi vastupidiselt Lätile ilma majandusvööndist.

Ei saa märkimata jätta ka isamaalast, kunagist Mart Laari valitsuse välisministrit Trivimi Vellistet (Trofim Velitško), kes jõuliselt tandemis president Lennart Meriga "sättisid" Eesti territoriaalvett ikka Venemaa kasuks ja Eestimaa kahjuks. Ühes Venemaale eriti tähtsas kohas isegi 3,6 meremiili laiuseks. Sellist demagoogiat ja küünilist möödahiilimist põhiteemast, millega Riigikogu arutelul hiilgasid Velliste ja teised isamaalased, kohtab harva. Jüri Toomepuu sõjamehelikult otsese küsimuse peale – miks töötab Velliste Eesti merepiiri asja ajades hoopis teise riigi huvides? – ei osanud viimane midagi mõistlikku vastata. See olevat vabatahtlik poliitiline enesepiirang.