Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
“Ameerika Ühendriigid on Lihula monumendi suhtes olnud selgel ja järjekindlal seisukohal: see mälestusmärk oli solvav, asjatut vaenu tekitav ja provokatiivne,” teatas USA saatkonna pressi- ja kultuuriatašee Thomas Hodges.
Olin Lihulas, kui seal avati varem juba Pärnus väljapraagitud monumenti. Toomepuu rääkis kaasakiskuvalt, aga juba siis tundus, et meid ei kuula keegi. Kui Lihula monument minema viidi, siis ma ei imestanud. Idarinde mehed, kellest Toomepuu rääkis,on juba lahkunud, Idapataljonide klubi on suletud ja Narva Pataljonist pole ka enam suurt midagi järel. Kodumaal tehakse edasi nõukogude propagandast kantud filme, juhtusin 24. veebruaril nägema solkfilmi, kus tegevus timus 44. aastal ja taheti jätta muljet, et mitte keegi ei soovinud minna leegioni. Elame ajal, mil, kui suvaline soomepoiss laseb pussu, siis on kõik vaimustuses ja seda võimendamas, desertööridele plaksutatakse ja eesti vabadusvõitlejaid ei mäleta enam keegi, sest nii on mugav ja poliitkorrektne, ehk peaks ütlema kosher?
Eelkirjutaja on teinud solvava märkuse Soomepoiste aadressil, võrdsustades neid sisuliselt desertööridega. Minu kodukandis on samadele Soomepoistele põühendatud Tuba Muuseum mida on külastanud väga paljud peaaegu kõigist maailmajagudest ja mille külalisraamatus on palju sissekandeid aga mitte ühtegi halvustavat. Tooksin vaid ühe elatanud ameeriklase sõnad peale muuseumiga tutvumist. "... kummardun sügavalt nende kodude ees, kust said kasvada sellised, oma maad armastavad noored, kes vaevu ühest surmast pääsenuna(nad tulid otse Karjala Kannase tõrjelahingutest)heitsid oma noore, veel elamata elu , uuesti saatuse vaekausile ja kelledest nii paljud puhkavadki siinsete lahingupaikade mullas. Ja kui ma sama muuseumi avamisel küsisin paljudelt neilt, et mida paganat Te otsisite siit kui siin enam midagi päästa polnud võimalik? kas lootsite poolteise tuhande mehega tagasihoida venelasi keda rohkem kui sadatuhat saksa sõdurit ei suutnud? Vastus oli, et me polnud ei hullud ega seiklejad. Me lihtsalt tulime sellistest kodudest kus sõnal ISAMAA oli hoopis suurem tähendus kui tavaliselt pidupäevadel mahaöeldaval sõnavahul. Selle iseloomustuseks olgu samal Vabariigi sünnipäeval Tartu ühes suuremas Konsumis realiseerimisaja ületanud kaupade korvis väike eesti lipuke sildiga: Parim enne ... Oli see nüüd üldsuse hinnang Eesti Vabariigile või eestlusele üldse, kes oskaks vastaat?
Nõukogude Eesti saab sel aastal 96...
Aga vabatahtlik mobilisatsioon Waffen - SSi kukkuski läbi ja 1944. aasta 1. veebruaril kuulutas landesdirektor dr Hjalmar Mäe välja sundmobilistaiooni.
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.