Ei saa märkimata jätta ka isamaalast, kunagist Mart Laari valitsuse välisministrit Trivimi Vellistet, kes jõuliselt tandemis president Lennart Meriga "sättisid" Eesti territoriaalvett ikka Venemaa kasuks ja Eestimaa kahjuks. Ühes Venemaale eriti tähtsas kohas isegi 3,6 meremiili laiuseks. Sellist demagoogiat ja küünilist möödahiilimist põhiteemast, millega Riigikogu arutelul hiilgasid Velliste ja teised isamaalased, kohtab harva. Jüri Toomepuu sõjamehelikult otsese küsimuse peale – miks töötab Velliste Eesti merepiiri asja ajades hoopis teise riigi huvides? – ei osanud viimane midagi mõistlikku vastata. See olevat vabatahtlik poliitiline enesepiirang...

Tiit Vähi valitsus sõlmis president Meri heakskiidul 12. juulil 1996 toonase Läti valitsusega merepiirilepingu, millega Eesti kaotas 578 ruutkilomeetrit püügivett, sealhulgas poole kalarikkast Ruhnu august”. Lepingu järgi jäi Eesti merepiir 12 miili kaugusele Ruhnu saarest ja Eesti jäi vastupidiselt Lätile ilma majandusvööndist. Nüüd tohivad Eesti kalurid püüda taas kala oma vanadel traditsioonilistel püügialadel, sest Läti majandusvöönd Liivi lahes muutus ELi ühiseks kalastusvööndiks.

Marko Mihkelson:"otsustasin korra veelkord üle kirjutada, mis toimub ja mis ei toimu selles Eesti välispoliitikale tähtsas küsimuses."
Miks on "üle kirjutamata" jäetud et Eestil ei ole mitte kõige vähematki vajadust aastast 1920 kehtiv piirileping uue lepinguga asendada? Miks soovitakse sõlmida uus leping just kui iseseisvust poleks aastal 1991 ennistatud?

http://et.wikisource.org/wiki/...)
Näiteks Tartu rahulepingu viies paragrahv räägib Eesti alalisest neutraliteedist. Seni, kuni Eestil pole sellist staatust, nagu on hetkel Šveitsil, ei ole mõtet rääkida isegi Eesti poolsest rahulepingu täitmisest.

1936. aasta 14. novembril algas kindral Reegi ja kolonel Maasingu kaks nädalat kestnud salajane visiit Saksamaale. Sõlmitud kokkulepe andis Saksamaale õiguse kasutada Eesti territooriumi Nõukogude Liidu vastasteks sõjalisteks operatsiooonideks. Saksa pool andis garantii, et Eesti iseseisvust ei likvideerita ja Saksa väed lahkuvad peale sõjalise operatsiooni lõppemist.

1938. aasta märtsis enne Memeli (Klaipeda) piirkonna okupeerimist teatas Saksamaa esindaja, et Balti riikide erapooletus eelseisvas sõjas on „undenkbar“ ja soovitas Leedul langetada otsus – „entweder – oder“, lisades, et Eesti on selle küsimuse juba lahendanud positiivselt.

1938. aasta 27. septembri Itaalia Tallinna saadiku memo Rooma.
Eesti, Läti ja Poola on valmis võtma enda peale Saksamaa kaitsmise, kui Nõukogude Liit peaks ründama Saksamaad läbi Balti riikide.
1938. aasta detsembri keskel kohtus Maasing Saksa mereväeatašee Boniniga.
Otsustati, et Eesti ja Soome püüavad säilitada näilist neutraliteeti, et vältida Nõukogude enneaegset rünnakut, samas peab ajakirjanduses vältima Saksa vastaseid avaldusi.

Pilsudski aegne Poola oli Saksamaa liitlane. Hiljem tulid Poolas võimule Inglise orientatsiooniga poliitikud ja Danzigi koridori suhtes kokkuleppele ei jõutud.
1939. aasta 26. jaanuaril toimunud von Ribbentropi ja Becki kohtumine ei andnud tulemusi ja liitu NLiidu vastu ei saavutatud. Von Ribbentropi visiit Poola ja selle ebaõnnestumine oli pöördepunktiks Euroopa poliitikas. Poolakate keeldumine NLiidu vastasest liidust tähendas ka Eesti Saksamaale orienteeritud neutraliteedipoliitika pankrotti.

Veel variante
1,Tartu rahu muutus kehtetuks, kui nn peaminister presidendi ülesannetes Uluots kutsus avalikult Eesti kodanikke üles NSVLga käivasse sõtta minema. Sel juhul kaotas Tartu rahu kehtivuse Sinimägede lahingutes.
2. Seoses Eesti saamisega NATO liikmeks.
3. Eesti toetas 2008. aasta Vene - Georgia sõjas Georgiat.