See, mis ei õnnestunud 1924. aasta 1. detsembril...

EW riigijuhtidel olid tihti riigi, ettevõtte ja enda rahakott segi aetud ja aastal 1934, kui oli oht, et võimule tuleb opositsioon ja ees ootab kohtu alla minek, otsustati sõjaväelise riigipöörde kasuks.
http://wwx.postimees.ee/030204...
Venelased kiitsid heaks Pätsi kava riigipöörde teostamiseks, kuid olid vastu kindral Johan Laidoneri kaasamisele. Riigipöörde eelsetes konsultatsioonides lubas Päts venelastele Laidonerist eemale hoida (vahetult enne riigipööret oli Päts sunnitud väitma, et ta ei saa ühekorraga lahti öelda Larkast ja Laidonerist ning peab valima ühe kahest halvast).
Pärast 1934. aasta 12. märtsi riigipööret saadik Ustinovile saadetud kirjas avaldas Moskva lootust, et järgnevalt kõrvaldab Nõukogude Liidu "vana sõber" ka Laidoneri. Venelased polnud rahul, et Päts ei suutnud või ei tahtnud Laidoneri kõrvaldada.
NL-i luure üks juhte Pavel Sudoplatov kirjutab oma mälestustes: «Vahest kõige muljetavaldavam oli meie residendi V. Jakovlevi korraldatud koostöö Eestis. Ehkki Eesti president Konstantin Päts ei kirjutanud 1930. aastal alla värbamiskohustusele koostööks GPUga, oli ta sellest hoolimata meie rahalisel ülalpidamisel kuni 1940. aastani. Kui ma õigesti mäletan, oli selle kohta koguni NSV Liidu valitsuse eraldi otsus.
http://vapsid.weebly.com/
Konstantin Päts oli isehakanud EW president (said kahepealegi Laidoneriga kokku vähem hääli kui Larka üksinda) ja hilisem NLiidu personaalpensionär (1905. aasta revolutsioonilise tegevuse eest).
Seega, 1934. aasta 12. märtsil tuli sõjaväelise riigipöörde tulemusena ja Nõukogude Liidu heakskiidul Eestis võimule ebaseaduslik režiim, mille valitsused (Eenpalu, Uluotsa ja Varese valitsused), režiimi isehakanud president Päts, seadused ja 1938. aasta põhiseadus on õigustühised. Lisaks veel 1938. aasta põhiseadusest lähtuv Nõmme Valitsus jne.
Vaatamata eeltoodule oli Eesti Wabariik Rahvasteliidu liige 1921. aasta 22. septembrist kuni 1940. aasta 21. juulini.
Eesti NSV oli aga Rahvasteliidu liige 1940. aastal 21. juulist kuni 6. augustini, mil Johannes Varese valitsus esitas Rahvasteliidule avalduse väljaastumiseks.
Kui EW pagulaspoliitikud (Pätsi liin aga ka Tõnissoni liin) üritasid II maailmasõja ajal maksta Rahvasteliidu liikmemaksu, siis Rahvasteliit seda vastu ei võtnud. Kui püüti pääseda 1946. aastal toimunud Rahvasteliidu likvideerimiskonverentsile, siis eestlasi sinna sisse ei lastud. Ka ÜRO loomise aegu eestlasi jutule ei võetud, samas on Rahvasteliitu mittekuulunud Valgevene NSV ning Ukraina NSV ja Rahvasteliidust 1939. aastal välja visatud Nõukogude Liit ÜRO asutajaliikmed.


http://www.maaleht.ee/news/uud...
Kindral Laidoner teatas peale kohtumist Soome presidendi Pehr Evind Svinhufvudiga Viimsis 1934. aasta 19. augustil, et kauaks meil enam iseseisvust pole...

Pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt 1939. aasta märtsis alustasid Inglismaa, Prantsusmaa ja NLiit konsultatsioone Saksamaa peatamiseks. Üheks selle osaks said nn Briti garantiid erinevatele riikidele, mida määriti riikidele pähe ka tahte vastaselt. 28. märtsil NLiidu ettepanek Eestile abi andmiseks Saksamaa vastu.

1939. aasta 2. juunil NLiidu - Inglismaa ettepanek, kus nõutakse Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Türgi ja Belgia garanteerimise õigust nii otsese, kui kaudse agressiooni puhul Saksamaa poolt.

6. juuni - Eesti saadik A. Torma esitab Briti valitsusele noodi, milles lükatakse tagasi suurriikide poolt peale sunnitud garantiid.

7. juuni - vastuseks suurriikide diktaadile kirjutatakse alla hoopis Eesti Vabariigi ja Saksamaa vahelisele mittekallaletungi lepingule. See vihastas inglasi veelgi rohkem.
1939. aasta 26. juunil algasid NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa kindralstaapide läbirääkimised Moskvas. Need lõppesid 1. juulil kompromissiga: Balti riigid allutatakse kolmikliidu lepingu tingimustele salajase protokolli alusel ilma nende nõusolekuta.

2. juuli esitasid Eesti, Läti ja Soome saadikud Londonis Briti välisministeeriumile noodi, milles teatavad, et nende riigid ei soovi olla käsitletud kolme suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppes.
Britid sellega ei arvestanud ja garantiide andmine delegeeriti NL-ile. Baaside leping on ka Rahvasteliidus registreeritud leping.

Juulis 1939 saavutati Inglismaa ja Prantsusmaa ning NLiidu vahelistel läbirääkimistel Moskvas kokkulepe kõigis põhilistes küsimustes. Ühtsele seisukohale ei jõutud vaid kaudse agressiooni mõiste määratlemisel. Kolmikliidu lepingu tekst, milles olid täidetud kõik NLiidu esitatud nõudmised, oli allakirjastamiseks valmis.
Liidulepingu allkirjastamiseks valmisolekut kinnitas Prantsuse peaminister Eduardo Daladier 18. juulil 1939 Prantsuse saadikutekojas peetud kõnes, kus ta muuhulgas ütles: Lõpuks ometi! Peale nii paljude raskuste võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklareeris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud.
Euroopa suurriigid said Londonist salastatud teate: „Tema Majesteedi valitsus kiidab heaks kokkulepitud abinõud Baltimaade okupeerimiseks." (vt. Documents on British Foreign Polici 1919-1939, Vol.VI, ss. 764-782.)

1939. aasta 15. – 18. august: NLiidu, Prantsusmaa ja Inglismaa sõjaväesinduste kohtumine Moskvas. Arutati olukorda, mida teha, et vältida Saksamaa kallaletungi NLiidule läbi Poola ja Baltikumi.

Inglismaa avalikustas 12. juulil 1941 ja 26. mail 1942 Nõukogude Liiduga sõlmitud kokkulepped ning lepingud, tehes teatavaks seda, mis juba kauemat aega oli faktina tuntud: poliitiline ja sõjaline koostöö Nõukogude Liiduga oli Inglismaal juba Saksamaa ja Nõukogude Liidu lepingute (MRP) sõlmimise ja kehtimise ajal olemas, kuigi lepingute tekstid seda selgesõnaliselt - expressis verbis - keelasid.

Vt ka.
http://kultuur.elu.ee/ke492_sa...