Poliitiliste vastaste küüditamine ääremaadele, näiteks Kihnu saarele, algas Eestis juba peale ebaseaduslikku riigipööret, aastal 1934.
1939. aasta sügisel hakkas Uluotsa valitsus küüditama neid peresid, kelle kodu jäi ette Punaarmee baaside rajamisele. Nende baaside väljaehitamiseks said häid tellimusi EW eliidile kuulunud ehitusettevõtted, mis aitas vähendada ka tööpuudust.

Et väljarännet peatada, tühistas Uluotsa valitsus 1939. aasta sügisel välispasside kehtivuse. Tagajärjeks oli see, et enamus lahkuda soovijatest küüditati Venemaale, Kasastani ja Ukrainasse.

1944. aasta septembris tegi Saksa välipolitsei Saksa 18. armee staapi ettekande, et Uluotsaga seotud admiral Pitka võitlejad vallutasid Toompeal komandatuuri ja ei ole võimalik eestlastele põgenemiseks vajalikke dokumente välja anda. Juba varem olid pitkalased takistanud Pärnus ja Haapsalus põgenikel Saksa laevadele minna. Lõpuks tulistati varitsusest ka taganevaid Saksa vägesid.