Eesti Vabadussõda võib ka Eesti Kodusõjaks pidada, ja seda peeti omakorda 5 aastat kestnud Venemaa Kodusõja raames, kus osalesid ka kümned võõrriigid.

12. jaanuaril 1918 vastas saadikute Poska ja Seljamaa vastavasisulisele palvele USA saatkonna nõunik, et USA küll tunnustaks Eesti iseseisvust, kui selleks Nõukogude Venemaa enamlaste nõusolek oleks. Seni aga, kui Nõukogude Venemaa seisukord on tume ja keeruline, olevat USA-l raske oma seisukohta välja öelda. USA-l puudub siiani seisukoht ka Tartu rahu suhtes.
1918. aasta 17. juuli USA – Jaapani ühismemorandumis teatatakse, et Nõukogude Venemaa poliitika ja territoriaalne suveräniteet jääb puutumatuks.
1918. aasta 17. oktoobril Wiliam L. Soundersi kiri USA presidendile Wilsonile: kommunism on Venemaa jaoks parim riigikord. Toetati Trotskit, Pöögelmanni & Co.
19. nov.1919.a. "Daily Herald": Me kontrollime Baltikumi, Soomet ja Poolat. Nende riikide iseseisvus on mõistagi vaid tinglik. Mitte ükski neist ei saa teha midagi ilma meie nõusolekuta. Sealsed valitsused olid võõra poliitika objektideks, mitte aga subjektideks, mida kasutati suurriikide omavahelistes poliitilistes mängudes.
1920. aasta 15. veebruaril toimus Vladivostokis Punaarmee ja USA vägede ühismiiting, kus tähistati võitu Koltšaki vägede üle ja rõhutati liitlassuhteid. Koltšaki vastu sõdisid ka Eesti Punased Kütid.