1934. aasta 12. märtsil tuli ebaseadusliku riigipöörde tulemusena, mille kiitsid heaks Nõukogude Liit ja Inglismaa, Eestis võimule režiim, mille valitsused (Eenpalu, Uluotsa ja Varese valitsused), režiimi isehakanud president Päts, seadused ja 1938. aasta põhiseadus on õigustühised. Samuti 1938. aasta põhiseadusest lähtuv Nõmme Valitsus jne. Lisaks Pätsile ja Laidonerile olid pöördega seotud jõustruktuuride kõrgemad juhid: sise- ja kohtuminister Johan Müller, põhiseadusliku korra järelevalvet teostav Poliitilise Politsei (Kapo) ülem Johannes Sooman, kaitseminister Paul Lill ja kaitsevägede staabiülem Nikolai Reek.
Vaatamata eeltoodule oli Eesti Wabariik Rahvasteliidu liige 1921. aasta 22. septembrist kuni 1940. aasta 21. juulini.
Eesti NSV oli aga Rahvasteliidu liige 1940. aastal 21. juulist kuni 6. augustini, mil Johannes Varese valitsus esitas Rahvasteliidule avalduse väljaastumiseks.
Kui EW pagulaspoliitikud üritasid II maailmasõja ajal maksta Rahvasteliidu liikmemaksu, siis Rahvasteliit seda vastu ei võtnud, sest Rahvasteliit pidas Eesti NSV-d Eesti Wabariigi õigusjärglaseks. Kui püüti pääseda 1946. aastal toimunud Rahvasteliidu likvideerimiskonverentsile, siis eestlasi sinna sisse ei lastud. Ka ÜRO loomise aegu eestlasi jutule ei võetud.