Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
Aednik Marit Mäesaar on jõudnud jareldusele, et just nii ongi! Eks Karl August Herman. Jakob Hurt, Lydia Koidula, Juhan Liiv, C.R. Jakobson, Fr. R. Kreutzwald, kaasaegsematest Gustav Ernesaks, Roman Toi jmt ei suutnud ju samuti enda kõrval teisi eestlasi kannatada! Meie aga näe! kannatame enda kõrval välja POSTIMEHE, kes "targa" väljaütlemise pealkirjaks ülendab ning sellest veel ka üle riigi pasundab!
'Üks väheseid hetki, kus eestlane kannatab enda kõrval teist eestlast'.
Naljakas kommentaar, aga omamoodi tõde.
Elades Eestis viimased 20 aastat, olen ilmselt alles hiljuti jõudnud järeldusele, et eestlased siin pool ookeani pole midagi erilist.
Oleme pea täienisti rabatud/ hõivatud tõsises olmevõitluses. Pole midagi eriti ilusat meie iseloomus välja arvatud, et oleme ikka veel suhteliselt maalähedased, mis veel päästab imporditud võltsmõtlemisest, võltsnaerust. Aga tõusikud, kellele on tõepoolest 'kaaseestlane' tema lemmik sõõk, ikka koorivad nii palju kui suudavad.
Väliseestlane oli toredam olla (vähemalt vanasti), sest meil seal käis eestlus kõik hobikorras + puhtast aatelisusest ja kohusetundest. Alguses raskustes, hiljem heaolu tingimustes. Mõlemad olid ilusad ajad.
Siin sööme eurositta. Arvamusliidrid meelsasti (häbenematult ja süüdimatult) lakkuvad ideoloogilist panni, mitte eriti teistmoodi kui tegid heade kommunistidena, nõuka ajal. Kellel on irooniameelt ja armastab absurdi, on siin palju nautida.
Rahvana, näitame üksteisele kui head on meie autod. Vähemalt riiki riigis, nimega Tallinnas.
See ei tähenda, et ma kokkuvõttes ei taha olla eestlane - ikka tahan - sest see on mu vaba valik. Sest mu endine alternatiiv tasapidi muunduda (koos oma perega) keskmiseks Põhjaameeriklaseks hirmutab mind tublisti rohkem. Minu kogemuses- ja räägi ainult eda eest - tähendas see oma identiteedi mahasurumist; Vabatahatlikku allumist telekakultuurile (sissepumbatud naeruga -'canned laughter'- kui elustiil). Võimalikult välditav, jah. Aga siiski ohtlik.
Kõik teeme omi otsuseid ja elame sellega. Häid inimesi on igal pool.
Naljakas kommentaar, aga omamoodi tõde.
Elades Eestis viimased 20 aastat, olen ilmselt alles hiljuti jõudnud järeldusele, et eestlased siin pool ookeani pole midagi erilist.
Oleme pea täienisti rabatud/ hõivatud tõsises olmevõitluses. Pole midagi eriti ilusat meie iseloomus välja arvatud, et oleme ikka veel suhteliselt maalähedased, mis veel päästab imporditud võltsmõtlemisest, võltsnaerust. Aga tõusikud, kellele on tõepoolest 'kaaseestlane' tema lemmik sõõk, ikka koorivad nii palju kui suudavad.
Väliseestlane oli toredam olla (vähemalt vanasti), sest meil seal käis eestlus kõik hobikorras + puhtast aatelisusest ja kohusetundest. Alguses raskustes, hiljem heaolu tingimustes. Mõlemad olid ilusad ajad.
Siin sööme eurositta. Arvamusliidrid meelsasti (häbenematult ja süüdimatult) lakkuvad ideoloogilist panni, mitte eriti teistmoodi kui tegid heade kommunistidena, nõuka ajal. Kellel on irooniameelt ja armastab absurdi, on siin palju nautida.
Rahvana, näitame üksteisele kui head on meie autod. Vähemalt riiki riigis, nimega Tallinnas.
See ei tähenda, et ma kokkuvõttes ei taha olla eestlane - ikka tahan - sest see on mu vaba valik. Sest mu endine alternatiiv tasapidi muunduda (koos oma perega) keskmiseks Põhjaameeriklaseks hirmutab mind tublisti rohkem. Minu kogemuses- ja räägi ainult eda eest - tähendas see oma identiteedi mahasurumist; Vabatahatlikku allumist telekakultuurile (sissepumbatud naeruga -'canned laughter'- kui elustiil). Võimalikult välditav, jah. Aga siiski ohtlik.
Kõik teeme omi otsuseid ja elame sellega. Häid inimesi on igal pool.
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.