IT-töötajate "ohtlik monopoolsus"...?

Avaldan oma mõned mõtted - kui "high-tech ja patentoloogia magister ning majanduse analüütik" :

On tekkinud huvitav olukord möödunud 80-aasta jooksul, kui süsteemide juhtimises arvutustehnikas ja infotehnoloogias toimus "revolutsioon", - nn üleminek "klassikalises elektrotehnikas kasutatavast kontaktsüsteemist" - elektroonikas loodud "kontaktivabale tehnoloogilisele lahendusele koos järgneva miniaturiseerimisega nanotehnoloogia tasemel...", milline areng on jätkumas...!

Kui varasemalt olid "tehnoloogiliselt vastutavateks võtmeisikuteks" - nn. "automaatikainsenerid", kes koos (peen)mehaanika-, sensortehnika-, (täpis)möötetehnika-, jt kaasatud teadustõõtajatega loosid "uusi juht-ja automaatreguleerimisesüsteeme keerukate protsesside" tarbeks, siis nüüd on automaatjuhtimises IT-nanotehnoloogia praktikas "libisenud juhtroll - IT-programmeerijate pärusmaaks", - kus teistele high-tech-inseneridele "pole asja" ning "programmeerimise softi-pool" kaitseb kiivalt oma monopoolset seisundit... igas mõttes ning tihti ka ei võimalda teistel süsteemiinseneridel "selle variantlahendusega" tutvuda "võimaliku vea või turvaaugu tekke-lekke analüüsiks...".
Nii "domineerivad edukalt" IT-diagnostikateadlased ja -insenerid omas valdkonnas, milline on kujunenud omaette "IT-high-tech-teadusharuks".

Küsimuseks jääb, - kuidas "peavad vastutama" riigis IT-süsteeme loonud teadustöögrupid oma IT-tehnolahenduste töökindluse, häiringukindluse, turvaaugu ja häkkerikindluse jne ... osas "kestvalt" aja-funktsioonina, sest "nanotehnoloogia elemendid-blokid vananevad nii-kui-nii oma töös ja ajas..." ning nõuavad perioodilist hooldust ?

Kus on "piir" "(üli)korrektse projektlahenduse või võimaliku "tehnoloogilise lohakuse-praagi" vahel"?
Muidugi - "hägusat piiri saab tõmmata..." mingite kriteeriumide järgi.

Lugupidamisega,
Mati Pungas
Tallinn, 19. september 2017.a