Harri Kivilo kokkuvõttev artikkel avab
markantsel moel ja ülimalt täpselt praeguse Eesti Vabariigi hädade ning puuete algpõhjused. Tuunitud, meigitud ja üleskohendatud rahvusriiklik pale on tegelikkuses petlik, sarnaneb - nagu vanasti öeldi - õitsva tiisikusega. See tähendab: on väliselt reibas, punapõskne ja lõkendav ent seesmiselt haige ja õnnetu.
Kui Väljaotsa saunas pesitses popsi kogu viletsus(Ed. Vilde "Külmale maale" algus) siis valitseb Eesti poliitmaastikul, valitsusasutustes ja Toompeal tihtigi analoogne, ainult et bolshevistlikust saamahimust
ajendatud, kõlblusetusest, rumalusest ja mõtteargusest alguse saanud meelelaad. Säärast mentaalsust kultiveerib ning võimendab analüüsivõimetu ja arg ajakirjandus, mis jälgib parteilisi "peajooni" ja korraldab "mõttemänge " sel moel, et
põlisrahva õiglased taotlused ja eesmärgid saaksid seatud sordiini alla, nende loomulikud ja eksistentsiaalsed põhihuvid aga tunnistatud millekski vääraks ja ebaloomulikuks. Oma rahvusriiklike huvide eiramine, pea liiva alla peitmine ja halva mängu juures hea näo tegemine on tegelikult patt. "Meie suurim patt on valelikkus", möönab Hando Runnel.
See pole aga eestlastele kunagi olnud hingeomane vaid pealesunnitud seisund - ellujäämise nimel
okupatsioonide hädaolukordades teostatud ratsukäik.
Ent sellest tuleb iseseisva riigi arengu ja rahvusliku selja sirgulöömise nimel loobuda. Ja kõnelda täit tõtt - öelda nii nagu asjad tegelikult on. Ja see tõekuulutus olgu vali ning nõudlik, kostku kõigini - nii muulaste kui oma rahvani. Soigumine või poolihääli pooltõdede esitamine ei veena kedagi, see ei ole riiklik ega riigimehelik käitumismaneer! Ütle sõna selge ja lase joru julge - manitseti koolipoisse vanal Eesti ajal. Kust küll leida tänapäeval kõneoskuslikku parlamendissaadikut või hea kirjaoskusega kõrget riigiametnikku? Siinse artikliautor peaks avama kõne ja kirjakultuuri kursused meie tipmistele persoonidele, ajakirjanikele ja muudele avaliku elu tegelastele, siis ehk oleks veidi vähem tühist kära ning rahvani jõuaks leheveergudelt sõnasõkalde asemel ka mõni tuumakam tera!
Tunnustus autorile vaimustava,tõelise ajakirjandusliku sügavkünni eest! ....ELAGU EESTI!

Arvamusloo edastamisel on väike eksitus tekkinud. Kolmanda lõigu teine lause on originaalis: ". Ilma endile ja oma nõustajaile selgitamata, kuidas rahvas selle lootuse täitumist väga kalliks oli pidanud ning ime lühikese ajaga oma maa head vilja kasvatavaks oli muutnud, Eesti Vabariiki tuleb nüüd kaherahvuselise riigiks kujundada."

Sa tabasid kümnesse, Harri! Elagu!

Kümnesse tõesti, pole ammu midagi nii tabavat lugenud. Olen meie riigi juhtides pettunud aga see pole uudis, olen seda juba väga ammu.

Minu poolt sügav kummardus.

Kui üks siinse saidi olulisemaid artikleid kõigil aegadel neli reageeringut saab, siis on lugejaskonnaga ikka midagi tõsist lahti. Loomulikult on Eesti Maja (ikkagi reaalne asi) kordades tähtsam kui unistuslik kristallpuhas (ja sestap ilmvõimatu) Neljas Vabariik, mis tuleks praeguse ENKV asemele moodustada. Vast on loidus sellega seletatav. Väsimusega.
Ja mõtlevate inimeste nukra tõdemusega, et rahvusriiki on tänapäeval võimatu pidada, kui ei minda raiskamisühiskonnalt üle amishite ja sheikerite elulaadi juurde.
Mina isiklikult olen sellist elu elanud 74 aastat - ja ei kahetse päevagi. Olen hoopis uhke! Kolmel korral olen oma täiskasvanuelus puhanud - mesinädalatel 47 aasta eest ning kahel korral 10 päeva USA-s tädil külas käies.
EKRE võitlus on õiglane, aga paraku lootusetu. Sellegipoolest tuleks kõigil patriootidel hääled neile anda, sest nad suudavad ehk pisutki pidurdada liikumist allakäigutrepil Võita ehk mõne pisikese lahingu, aga sõda küll mitte iial.