Hea Malle Rimmel, Teie kadunud abikaasa soov on ammu täidetud luuletaja poolt, keda laiem avalikkus e tunne. Värss on lõpetatud ja luuletuseks arendatud. Siin see on:

Me sõdime võõras sõjas,
seal valame oma verd,
me sipleme võõras võlas,
oma metsi müüme, ja merd.

Me mõtleme võõraid mõtteid,
mis laenatud kusagilt,
me õpime uusi võtteid
ja uus on me motosilt:

Eurooplane olen, eurooplaseks jään,
kuigi mind selleks ei loodud,
ja iga eesti soost puiklev pujään
saab väärikalt võlla poodud!

*

Kes sogases vees on ujund,
on kiduraist kiduraim,
kuid ehtsaks jääb viimne kujund
ja Rudolf Rimmeli vaim.