Laulupeoeestlastena oleme üks.

Argilelus vajame tôlki. Ja seda mitte filoloogilises tähenduses. Sotsiaalne keel ja elukogemus liidab inimesi vahel rohkemgi kui vanaemade südame sunnil õpitud eesti keel. Palju on neid ilmaeestlasi, kelle sisemonoloog toimub eesti keeles?

Õnnepalul näib nähtvavasti olevat ôigus kui ta oma romaanis eestlaseks olemise valus - retoorilise küsimuse püstitab.

Loodan tema uut romaani peatselt lugeda.

Kui süvitsi üksnes rahva hingeteadusesse elik psühholoogiasse süvida, võib emakeel jääda hoopiski õppimata või meelde tuletamata. Sel juhul on tulemuseks muukeelsed eestlased ehk muulased.

Millegipärast ma ei söanda arvata, et end globaaleestlaseks nimetajad on just need eestlased, kes mingil põhjusel eesti keelt ei kônele.

Jah, aga paraku ümberlôikamist rahvuse ja usutunnusena meie rahvatraditsioonis ajalooliselt ei tunta.

Nii jääb meie rahvusliku identiteedi olulisemaks tunnuseks ikkagi keel, eesti keel ja selle dialektid.

Loomulikult on olulised geenid, ja süda, aga need geenid ja süda vôiksid ka sundida emakeeles kõnelema.

Üleeelmisel sajandil argielus saksa keelt kônelenud Kristjan Jaak Peterson mõistis seda ülihästi.

Rootsis eestlana imestan, kas see Eesti otsus on õiglane?
https://objektiiv.ee/repliik-k...

Mida arvad Sina? Mina arvan, et viga pole eestlases vaid Õnnepalus, nimelt Õnnepalu pea sees. Säästmaks loodust saamaks paberiks, paberit saamaks määrituks, peaks Õnnepalul kirjutamise ära keelama. Las kirjutab ainult neti ja arvuti sees, kellest tahes, eestlastest või UFOdest